Elina Bornist ja mõnest teisest pärjatust

Elina Born Muusikaauhindade peaproovis Foto: Sander Ilvest

Muusikaauhindade veski on oma jahu ära jahvatanud, sõklad teradest eraldanud, mölder töö lõpetanud, jahupilv hajunud  ja jahukotid seisavad äraviimiseks rivis. Neli auhinda viis koju Elina Born, kolm Trad. Attack! Nüüd aga kõigest natuke analüütilisema nurga alt.

Elina Borni olen ma live’is näinud esinemas ühelainsamal korral ja sedagi teatavas transitiivses olekus. Mina olin sel hetkel transitiivses olekus, Elina Born aga seisis ja  laulis. Nimelt olin otsustanud endale kaubamajast harja osta, et kodus puhtust luua. Parasjagu aga esines kaubamajas, seal, kus muidu on väljas naiste disainerrõivad, Elina Born koos paari bändikaaslasega.

Mina siis liikusin, hari käes, ja kuna kusagilt mujalt sobivat läbipääsukoridori ei avanenud, astusin läbi esineva Elina Borni ja mõnekümnepealise publiku tekkinud lahkme nagu Mooses läbi Punase mere – ikka selleks, et oma rahvas, praegusel juhul siis hari, tõotatud maale, praegusel juhul siis koju viia.

Kuid piibellikud metafoorid piibellikeks metafoorideks; et iseloomustada, kirjeldada, arvustada Elina Borni debüütplaati, millele küll kogunenud viimase kolme aasta looming, ei ole neist mingit tulu. Me võime piibli selle juures rahulikult kapi taha visata, nagu filosoof Ludwig Wittgenstein viskas ära keele kui redeli, kui oli lõpuks jõudnud tõdemuseni, et millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.

Elina Borni plaadistki on raske rääkida, sest see plaat räägib enda eest, kuid mitte niivõrd enda välja töötatud või leiutatud, vaid paljude teiste ühises ja ilmselt arusaadavas keeles, millele ongi raske midagi lisada. Sest mida ikka oleks lisada näiteks lausele, et tool on tool ja laud on laud.

See plaat räägib taksodes, öistes hamburgerijärjekordades, bussijuhtide juhikonkudes jne, sedalaadi anonüümsetes mitte-kohtades – see on kõikidest kõige kindlama struktuuriga täpselt produtseeritud raadiogeeniline popmuusika, mis mainitud öistele seostele viidates vähemalt allakirjutanus tekitab ka suurt melanhooliat.

Selle kuulamine meenutab ühtimist diskursusega, millegagi, mis kõneleb sinu eest. See tekitab melanhooliat keele kaotamisest ja võimu käest andmisest. See on muusika, mis imbub läbi, juhul kui just korkvooderdusega toas absoluutses vaikuses ja isolatsioonis ei elata. See on muusika, mis võimaldab vaikida.

Trad.Attackist võiks nimele viidatuna rääkida kui Elina Borni vastandist (koht vs mitte-koht). Traditsioonide rünnak, ütleks justkui selle nu-folk-bändi nimi, mis omakorda kõlaks nagu EKRE noorteorganisatsioon Sinine Äratus, mida see muidugi pole. Äratab Trad.Attack küll ja nimelt vanu pärimusmuusika arhiivisalvestisi. Aga see äratus pole sinine, vaid palju mitmekesisema spektriga.

Teadupärast asub Viljandi kultuuriakadeemias üks kapp vanade salvestistega ja selle kallal on Trad.Attack usinasti  käinud. Ja mitte ainult käinud, vaid ka teadnud, mida selle kõigega peale hakata nii, et nad mineviku koorma all põlvili ei vaju. Kunst on ju midagi, millel on õhuaugud sees – nii ka Trad.Attackil.

Üks singel sellelt plaadilt – «Jaan’kene» – sisaldab aga Trad.Attacki liikme Jalmar Vabarna vanavanaema, kuulsa seto lauluema Anne Vabarna vokaali. Bänd käib salvestatud minevikuga väga nutikalt ja musikaalselt ümber ja tegemist on tõepoolest plaadiga, millele tänapäeva folkmuusikat saatva villase ja pead maha lõikavalt igavate konnotatsioonidega kuube kuidagi selga tõmmata ei saa.

Minuni jõudis mõni aeg tagasi noore pianisti Mihkel Polli plaat, millel ta interpreteerib selliste heliloojate nagu George Enescu, Béla Bartóki, Erkki-Sven Tüüri ja Tõnu Kõrvitsa muusikat. Kuulasin seda esimest korda vastu õhtut ja vahetult enne töölt ära minemist. Kuid lihtsalt asja uurimise, kõrva peale viskamise ja aimusaamise asemel jäingi seda kuulama.

Nagu Trad.Attackigi puhul mainitud, suudab ka Poll muusikasse õhu sisse jätta ja tema mäng on tõepoolest ka mäng – selles on tunda vabadust. Mihkel Polli mäng tegi hetkeks seda, mida kunst peab tegema, muutma näiteks ka ajalis-ruumilist koordinaadistikku, tekitama sellesse mingisuguse ülevama mõõtme, rikastama kasvõi mööda segadust täis töölauda liikuva pilgu (nagu minul tol korral)  tundmusega, et see kõik on väheoluline ja eksisteerib midagi palju tähtsamat.

Parima indie-plaadi kategoorias läks auhind Paide diasporaa esindajatele Tallinnas ehk ansamblile Ans.Andur albumi eest «Öine bingo». Kuna tegemist on bändi meisterlikema plaadiga ja senise loomingu kindla tipuga, võib öelda, et õiglus valitses. Nähes bändi plaadi esitluskontserdil live’is mängimas, tabas mind tundmus, et see, mis nende pillidest, häältest ja koosmängust tekib, on muusika ja lausa selline, millele on võimalik kallale minna ka kaoseteooriast laenatud mõisteaparaadiga.

Loo alguses mainisin transitiivsust, läbiminekut. Kui ütlen, et «Öise bingo» puhul on tegemist nende tipuga, ei tähenda, et oleks tegemist laega. Usun, et ka nende ees on too «Punane meri» kahte lehte tõmbunud ja jälgib läbiminekut tähelepaneliku hoolega.

Parima räpiplaadi eest sai pärjatud Beebilõust. Beebilõust on andekas tüüp, kelle riimid toimivad hästi nii suus kui paberil. Beebilõust on eesti keeles mingis mõttes n-ö väikese kirjanduse (Deleuze’i ja Guattari) esindaja, sest ta tegutseb murdekeele tingimustes – ta on nimelt pärit Saaremaalt. Beebilõusta pilk keelele on teistsugune, see avab uut tunnetust.

Kohati on Beebilõust minu maitse jaoks liiga doom ja vägivaldne, mis tekitab minusuguses «jäneses» kerget kõhedust, aga kuna kunsti olemasolu annab ennast tema loomingus tunda, driftib selle kõigega ikkagi kaasa ka tinglikkuse lunastav vari.

«Eesti muusikaauhindade 2016» võitjate nimekiri:

Aasta debüütalbum – Elina Born, «Elina Born»

Aasta naisartist – Elina Born,            «Elina Born»

Aasta meesartist – Jüri Pootsmann, «Jüri Pootsmann»

Aasta ansambel – Trad.Attack!, «Ah!»

Aasta klassikaalbum – Mihkel Poll (klaver), sooloalbum: George Enescu, Béla Bartók, Erkki-Sven Tüür, Tõnu Kõrvits

Aasta jazz-album – Sofia Rubina, «In The Land Of OO-BLA-DEE»

Aasta etno-/folk-/rahvalik album – Trad.Attack!, «Ah!»

Aasta elektroonikaalbum – Avoid Dave, «Insert Title»

Aasta alternatiiv-/indie-album – Ans. Andur, «Öine bingo»

Aasta metal-album – Herald, «Masin»

Aasta hiphop-/räpp-/r'n'b-album – Beebilõust, «Resotsialiseerumine X Valge Lipp»

Aasta rock-album – Ewert and The Two Dragons, «Circles»

Aasta popalbum – Elina Born, «Elina Born»

Aasta muusikavideo – Karl-Erik Taukar, «Segased lood» (režissöörid Carolyn Niitla, Karel Otstavel, Fred Krieger)

Aasta parim laul – Elina Born ja Stig Rästa, «Goodbye to Yesterday»

Aasta album – Trad.Attack!, «Ah!»

Panus eesti muusikasse – Justament