Mäletan, et kui ühel abituriendipõlve hommikul ilma erilise entusiasmita jalgsi kodusest Luuast Palamusele kooli poole astusin, peatus auto, milles istus üks meesterahvas, keda tundsin varasemast ajast ja keda kord lapsena vanemate sünnipäeval olin tüüdanud pidevate küsimustega olümpiamängude kohta. Jõudsime temaga, kes ta oli omal ajal ka lugupeetud jalgrattatreener ja meistersportlane ega olnud oma lugupeetavust ka tolleks hetkeks kuhugi kaotanud, umbes viieminutilise jutu käigus kindlale selgusele mu tollastes tulevikuplaanides.
Tema tundis huvi, mina vastasin, et ajakirjanikuks saada on mul soov.