/nginx/o/2016/01/29/4916701t1h2998.jpg)
«Mind kutsuti siia, mingis mõttes on see nagu tellimustöö,» tunnistab Helsingist pea 400 kilomeetrit põhjas asuvas Kuopio linnas Sofi Oksaneni menuromaanil «Kui tuvid kadusid» («Kun kyyhkyset katosivat») põhineva lavastuse autor Priit Pedajas.
Priit Pedajas: ma poleks Eestis Oksaneni teinud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lisaks Eesti Draamateatri peanäitejuhile on 28. jaanuaril Kuopio Linnateatris esietendunud lavastusega seotud ka teine eestlane – kunstnik Liina Unt. Psühholoogilise teatri võtmes tehtud kolmetunnine lavastus võeti 464 vaatajat mahutavas saalis vastu tugeva aplausiga. Esietendusele järgnenud kommentaarid olid eranditult positiivsed – kiidusõnu laususid nii inimesed publikust, näitlejad kui ka etendusel viibinud kirjanik.
Kuopio Linnateatri lavastus oli Soomes teine katse tuua Oksaneni populaarne romaan lavale. 2013. aasta novembris lavastas Raila Leppäkoski «Kui tuvid kadusid» Soome Rahvusteatri suures saalis ning toona jäi kriitika lavastuse suhtes pigem leigeks. Eravestlustes selgus, et mõlemat lavastust näinud vaatajate poolehoid kuulub Kuopio omale. Ka Sofi Oksanenile meeldis eestlaste töö rohkem kui Helsingis nähtu.
Priit Pedajas ja Liina Unt jäid koostööga teatriga ning neljapäeva õhtul nähtud etendusega rahule. «Siin on kõik väga professionaalne,» lausub Pedajas.
Kuopio teater soovis Pedajaselt lavastust juba pikka aega, kuid asjaks läks alles siis, kui lauale pandi pakkumine teha Oksaneni «Kui tuvid kadusid». «Ma poleks elu sees teinud seda draamateatris, sest ma lihtsalt poleks ise selle peale tulnud,» tunnistab Pedajas.
Eestis on «Kui tuvid kadusid» lavale toonud Tiit Palu Vanemuises, kusjuures Pedajas ei välista, et kunagi võiks see tekst ka kõlada Eesti Draamateatri lavalt. «Kui keegi tahab teha, siis miks mitte.»
Pedajas möönab, et Eestis suhtutakse Oksaneni loomingusse kriitiliselt. «See on ka arusaadav, aga samas peab tema auks ütlema, et ta käsitleb seda ainest oma publikule ja ta teeb seda väga tänuväärselt. Soomlased tegelikult ei tea Eesti ajaloost peaaegu mitte midagi.»
Kuna Helsingi lavastus Pedajasele kohe üldse ei meeldinud, siis ta otsustas teha romaanist ise dramatiseeringu, ent see plaan jäi ülesande keerukuse tõttu pooleli. «Romaanis puudub dialoog, seepärast võtsin aluseks Sofi enda dramatiseeringu, kuigi töötlesin seda ka kõvasti,» selgitab Pedajas. Esietenduse järel tunnistas lavastaja, et ta oleks pidanud ka esimest vaatust veel kärpima. «Ma olen pragmaatik, vaatan ka kella.»
Eesti kirjanduses Pedajase hinnangul neid teemasid, millest Oksanen kirjutab, üldiselt välditakse. «Ta kirjutab ju kollaboranditest. Väikesest inimesest, kes on edasi pääsemiseks valmis kõike tegema, aga kuna ta on nii väike inimene, siis ta üritus on määratud nurjumisele. «Tuvid» on väikese inimese lugu. Aeg, millest Oksanen kirjutab, on keeruline ja see oligi põhjus, miks ma olin nõus seda teksti ette võtma. Valikud olid neil - tegelikult meil kõigil - väga keerulised. See oli laveerimise aeg ja nagu Sofi ise ütleb, tegid toona kõik teatrit.»
Liina Unt lisab, et tema jaoks räägib «Kui tuvid kadusid» lugu väikese inimese jõuetusest suurte jõudude ees. «Kuidas maailm ja olud nende ümber kogu aeg muutuvad, mitte millelegi ei saa kindel olla, kõik on habras, aga samas miski jääb alati samaks. Seda püüdsin ka oma lavakujundusega näidata. Võim muutus, kuid kirjutuslaud ja raadio jäid kabinetis samaks. Ajalugu jääb kummitama.»
Pedajas väidab, et lavastades ta ei mõtle publiku rahvusele või üldse tegelikult publikule. «Proovi tehes olen ma ise kriitiline teatrivaataja. Ma saan ise aru, et see või teine asi ei kanna või ei tööta.»
Kuopio lavastuses kõlab kaks koda Georg Otsa hääl, ent seda ei pea Pedajas publikule vastutulekuks. «Ma panin selle nimme sisse, aga ma kasutasin meelega venekeelseid laule, sest soomlased ei tea sellest midagi.»
Näitlejad on igal pool näitlejad, vähemalt nii arvab Pedajas. Kahe maa töökultuuride erinevus tuli Pedajasele üllatusena hoopis väikses, kuid kõnekas detailis. «Kui me alustasime laval kostüümidega proovi, siis teatas inspitsient, et nüüd ei hakka proov enam kell kümme, vaid viis minutit kümme läbi. Sest tööaeg algab neil kell kümme. Pidime viis minutit varem ka proovi lõpetama. See on tore kohalik eripära.»
Liina Unt möönab, et Kuopio lavastuste kujundused on sageli kujutavad ja realistlikud, seega ta pisut pelgas, kuidas tema abstraktne ja minimalistlik lähenemine vastu võetakse. «Siiani on see reaktsioon soosiv, seega teatrikeelena ollakse sellega ka siin harjunud.»
Kui teises vaatuses paneb Tallinnast koju tulnud üliõpilane Evelin jalga villased sokid ja kalossid, et minna lauta talitama, siis on see eestlastele vägagi arusaadav kujund. «Selgus, et soomlastele on see võõras. Selliseid kujundeid, mis meile on mõistetavad, kuid soomlastele mitte, jätsime veelgi sisse,» räägib Unt.
Kui Pedajasele oli esmakordne lavastada Kuopios, siis Liina Unt on selles teatris juba teist korda – 2011. aastal oli ta Ingomar Vihmari lavastuse «Koobas», mis põhineb Martin Alguse näidendil, kunstnikuks. «Mul on ainult positiivsed kogemused, siin on väga tugev tehniline valmisolek, nad on siin tõesti kõik väga professionaalsed,» räägib Unt lisades, et ta tuli alguses Kuopiosse eelarvamusega, sest eestlastel puudub selle paigaga eelnev side ja seega ka teadmised. «Kohati osatakse siin teha rohkem kui meil, just täpsuse ja professionaalsuse mõttes.»
Prooviperiood oli eestlaste sõnul väga lõbus, klapp lavastaja-kunstniku ja trupi vahel oli olnud väga hea. «Ma ei ole väga tihti välismaal lavastanud, kuid kui olen, siis on see pingeline ja väsitav periood. Siin tundsin end väga koduselt,» tunnistab Pedajas.
Esietendusele eelnevat pinget polnud tegijate sõnul, sest pikk prooviperiood võimaldas teha proove kaks korda päevas ning seega sai lavastus varakult valmis.
«Samas ei saanud liiga vara valmis. Tänaseks ei tekkinud näitlejatel, meil ega ka tehnikainimestel väsimust,» nendib Unt. «Et ei tekkiks ruineerunud meeleolu, siis ma lõpus andsingi vabu päevi ja jätsin hommikused proovid ära,» täpsustab Pedajas.
Nii Priit Pedajas kui Liina Unt lubavad, et kui kutsutakse, siis on nad nõus Kuopios tööd tegema. «Siin majas töötavad inimesed, kes tahavad siin töötada,» ütleb Pedajas.