Sinine Koit ja Punane Hämarik

«Punane varietee». Foto: Kaader filmist

Kolmapäeva õhtul avanes dokumentaalfilmifestival Docpoint. Saalitäis kannatlikku rahvast ootas veerand tundi midagi tähenduslikku ja olulist. Ära tasus – see algaski. Esimest korda Sõpruse kino ajaloos ei vihutud revüütantsu mitte linal, vaid otse meie ees. Sama ootamatult, kui tüdrukud vaatajate ette jooksid, liuglesid nad ka saalist välja ja pimedaks jäänud kinos hakati pisitasa avama selle barokselt kummalise ja kõigi maitsete piiril balansseeriva kunstivormi väiksemaid saladusi.

35 aastat tagasi tegid režissöör Heini Drui ja operaator Edvard Oja filmi «Koit ja Hämarik». Paberite järgi on tegemist ETV kontserdiprogrammiga, mis tähendas, et negatiivfilmi oli hädavaevalt 1:3 (tantsijatele: see on jube vähe!) ja tasu oli ka kääbuskaalust. Ometi sai valmis film kõige paremas mõttes nii oma vahendite kui üldistuse osas. (Vahemärkusena, ka Mark Soosaare «Kihnu naine» on paberite järgi kontserdiprogramm.)

35 aastat hiljem pakkuski «Punase varietee» autor Manfred Vainokivi meeldima hakanud teemat Druile, kuid viimane tundis, et ei ole materjaliga enam piisavalt kursis, nii et parem tehku Vainokivi ise. Nii juhtuski. «Koit ja Hämarik» sai väärika järje.