Kes meist on järgmine Edgar Parts?

Võim muutub, kuid näod jäävad «Tuvides» samaks – Porkov (Pekka Kekäläinen) ja Edgar Parts (Mikko Rantaniva). Foto: Sami Tirkkonen

ARVUSTUS

Sofi Oksanen «Kui tuvid kadusid»

Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Liina Unt

Esietendus 28. jaanuaril Kuopio Linnateatris

Siin oli hiljuti väga suur remont, vastab soome teatri ekspert küsimusele, mille poolest Kuopio Linnateater Soomes silma paistab. Üleriigilisi teatrisündmusi polevat selles teatris ammu aset leidnud, kuid on teada, et tegemist on tugeva teatriga, mis pakub 90 000 inimesega linna ja selle lähiümbruse elanikele professionaalset teatrit, tuntud lemmikuid, kaasaegset dramaturgiat, ent ka muusikale. Ülikoolilinn Kuopio meenutabki Tartut.

Priit Pedajase lavastus «Kui tuvid kadusid» on väga professionaalne klassikaline psühholoogilise teatri näide, mis rikastaks ka Eesti Draamateatri mängukava. Selles lavastuses pole midagi liigset: näitlejate mäng, kostüümid, lavakujundus, muusika, valgus moodustavad terviku.

Näib, et Kuopios töötavad väga tugevad näitelejad, sest «Tuvide» lavastuses nägi väiksemate detailideni viimistletud ja veenvaid näitlejatöid. Tähelepanuväärsema rolli teeb Edgar Partsi mängiv Mikko Rantaniva. Eestis ennustaksin näitlejale teatripreemiatel vähemalt nominatsiooni, kui mitte laureaaditiitlini jõudmist.

Edgari kasvamine oma seksuaalsusega pahuksis olevast, imetlust ja tunnustust otsivast noorukist jultunud manipuleerijaks oli meisterlikult vormistatud. Tuleb nõustuda Sofi Oksaneniga, kes ütles esietenduse järel, et Edgar Parts oli väga inimlik.

Inimlikkust lisas Edgari koomilisus, mis tuli esile pingeolukordades ehk siis, kui Edgar sattus vastastikku endast suuremate mänguritega, võimuga. Neil hetkil istus Edgar toolil kui süült tabatud koolipoiss, varbad sissepoole pööratud, pisut küürakil, otsis kramplikult oma portfellist tuge ning tupsutas aeg-ajalt valge taskurätikuga kiirustades laubalt higi ja silus närviliselt riideid-soengut.

Neis situatsioonides ei muutunud Edgar naeruväärseks, vaid pigem tekitas äratundmise: meie kõigi elus on olnud selliseid ebamugavaid hetki, ainult et enamikul meist on varjata väiksemad saladused kui Edgaril.

Edgarit mänginud näitleja professionaalsus ilmnes stseenis, mis võinuks minna labaseks: natsiohvitseridega kohtumisel kulistas Edgar ära pudeli konjakit ja muutus joviaalseks ning kaotas igasuguse väärikuse. Kogu lavastuse üks märksõnu oli «vastandumine» (koputaja Edgar ja metsavend Roland Simson; kirglik ja elu nautiv Juudit ning truu ja aus Rosalie; armastuse nimel abikaasat ja rahvust reetev Juudit ning padurahvuslane ja metsavend, ent samuti armastuse kaotusest pimestatud Roland Simson jne) ning selles stseenis tuli see eriti kujukalt välja: saksa ohvitseride kasvatusest, teadmisest tingitud võim ja enesekindlus versus käitumisnorme eirav püüdlikkus, matslikkus, mida kroonib soov olla nagu nemad.

Edgar oli suurepärane valetaja, näitleja, võib-olla isegi suurepärane poliitik (suurparteide broiler), kuid samas oli ta väike inimene, väikse hinge ja väikse maailmaga.

Mõistmine, et Edgar on tavaline, tema käitumine on ekstreemne, kuid arusaadav, ongi selle lavastuse mõjuvuse põhjus. Kes on praegu meie kõrval need Edgarid ja kes võivad oma naha päästmiseks selliseks muutuda? Kas saame olla kindlad, et meie endi moraalsed-eetilised valikud mingis situatsioonis ei ole edgarlikud?

Kolmest seni lavale jõudnud «Tuvide» tõlgendusest on Pedajase oma kõige huvitavam, tänast päeva kõnetavam ja põhjendatum. Soome Rahvusteatris 2013. aastal etendunud lavastus uppus sõnade- ja ajaloofaktide rägastikku. Vanemuise lavastus kordas Helsingis tehtud vigu ja jäi emotsionaalselt tühjaks.

Pedajase lavastus pole aga romaani või ajaloo ümberjutustus, vaid võimuihast, kättemaksust, armastusest-igatsusest, ellujäämissoovist rääkiv universaalne lugu, mida meile on juba rääkinud nii Sophokles kui ka Shakespeare.

Pedajas näitab küll Eesti ajalugu, ent tegemist on kulissidega, inimeste tegutsemismotiivid ei sõltu lipuvärvidest. Ent just lipuvärvid annavad raamistiku ning kui väikesed või peaaegu olematud olid Saksa ja Nõukogude okupatsiooni ajal inimeste valikuvõimalused, seda demonstreeritakse lihtsate vahenditega ja nutikalt. Et tegelased on eestlased, on tegelikult tähtis vaid eestlastele.

Liina Undi kujundus on lihtne, see koosneb nappidest kujunditest. Euroaluseid meenutavatest laudadest seinad sümboliseerivad aega, mil nähti ja kuuldi läbi seinte. Nagu Liina Unt pärast esietendust tunnistas, soovis ta kujundusega näidata, et kuigi aeg muutub, mitte miski pole kindel, siis on alati midagi, mis jääb samaks, sest ajalugu jääb meid alati kummitama: nii näebki võimust olenemata kodudes Lutheri vabriku toole, julgeolekutöötajate kabinettides püsivad muutumatuna kirjutuslaud ning raadio.

Võim muutub, aga inimesed jäävad samaks – seda ideed kannab ka lavastuslik lahendus, kus okupantide esindajate munder muutub, kuid nägu jääb samaks. Trikki, et režiimist olenemata mängivad võimuesindajaid samad näitlejad, kasutas ka Tiit Palu Vanemuises, kuid siis ei pääsenud see idee esile, vaid mõjus kokkuhoiuna.

Kolmetunnine lavastus on tempokas, kuigi esimese vaatuse sagedane lava ümberseadmine katkestab voolavust. Ent siiski pole tegemist millegagi, mis jääks vaatamist liiga häirima.

Esimese vaatuse lõpp pakub etenduse kulminatsiooni, lausa elmonüganlikku eepilist stseeni, mil Juuditi reetlikkusest murtud sakslasest armuke ja esialgu purjakil-lõbutsev-tantsiv Juudit pudenevad koost ning armastajad otsustavad ühiselt Rootsi põgeneda. See on mõjuv hetk, mis paneb pisarate vältimiseks huulde hammustama.

Mõned lavastused võiks olla vaheajata ja Pedajase «Tuvid» on üks nendest, sest kui kohustuslikku kohvipausi poleks tulnud, oleks kontrastidele ehitatud maailm olnud veel mõjuvam.

Ent samas võib katkestusi, nii vaheaega kui ka lava ümberseadmisega seotud pause, pidada kontseptuaalseks. Aeg, mil Edgar ja Juudit Parts, Roland Simson ja kõik teised Oksaneni romaanis «Kui tuvid kadusid» elustatud tegelased elasid, koosneski ju katkestustest.