Näitlejad Adeele Sepp ja Rait Õunapuu ühes muusik Kaarel Kuusega mängivad maha loengmuusikali, mis haarab intensiivsusega nii kaasa, et isegi publik saab näitlejatega hinge tõmmata alles siis, kui on aeg aplausiks.
Laval on kahe näitleja esituses üle kolmekümne tegelase, kes mahutuvad seitsmesse hoiatusloosse, raamiks seitse surmapattu. Muide, kaasa aitavad ka äärmiselt leidlikud ja stiilsed kostüümid Neoon Mustalt. Kui «teismeline» oleks diagnoos, siis lugudest läbi jooksvad karakterid on selle (lavastuse kontekstis: surma) haiguse sümptomid. Küllap leiab igaüks äratundmismomendi. On selleks siis vaataja ise või mõni tema tuttav. Minu teatrikaaslane väitis näiteks, et tema nägi laval pidevalt hetki minu igapäevasest käitumisest. Sinna siis see lootus, et teismeliseiga on minust ammu möödas... Võin end lohutada vaid ehk sellega, et lavastaja ja näitlejad on mängitavatesse tegelastesse suhtunud empaatiliselt. Ükski tegelane ei ole üdini halb.