Põgene, vaba laps

Viie õe kodust saab neile ühtlasi vangla - kuni nad mehele pannakse. Foto: Kaader filmist

Esiotsa paistab kõik ehk natuke liiga läbipaistev olevat. Üheselt mõistetav vabaduse sümbol – metsik mustang – juba pealkirjas ja viis veel (plikaohtu) teismeliseeas õde, keda Türgi provintsi konservatiivne, naist maast madalast seksualiseeriv ühiskond hakkab üksteise järel mehele panema, nagu tava ette näeb – enamasti vastu tahtmist.

Tüdrukute ülevoolava, patriarhaalse ühiskonnakorralduse norme eirava elurõõmu taltsutamiseks muudetakse nende kodu sisuliselt puuriks ja pisimalegi kontaktile poistega järgneb meditsiiniline süütusekontroll. Mida vähemaks neid jääb – justkui raiutaks viiepealisel olevusel järjest päid otsast –, seda suuremaks paisub mässuleek teiste silmis ja unistus Istanbulist – kusagil kaugel eksisteerivast vabadusest – võtab vähemalt kõige nooremas järjest konkreetsemaid piirjooni.

Ridadevahelist pinget, n-ö teist plaani, mis laseks väljuda jutustatava loo süžee raamidest ja piitsutaks vaataja mõttelendu, siit küll päriselt välja ei kasva – kivi visatakse kolinaga Türgi ühiskonna arhailisema poole kapsaaeda ja sinna ta jääbki. Ometi pole võimalik ekraanilt pilku lahti lasta, sest Deniz Gamze Ergüven jutustab oma lugu sellise vahetuse ja siirusega, sellise kaasaelamisega, mis muudab tõtt-öelda relvituks.