Juri Lotmani graafiline autobiograafia

«Juri Lotmani autoportreed» Koostanud ja saatesõna kirjutanud Tatjana Kuzovkina, Sergei Daniel Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2016. 488 lk.

FOTO: Raamat

Kümmekond aastat tagasi ilmus Mihhail Lotmani koostatud üle poole tuhande leheküljeline koguteos «Jalutuskäigud Lotmaniga», valik Juri Lotmani sõnavõttudest ja intervjuudest, mälestusi Eesti geeniusest (see pole siin esimest korda, kus nii ütlen, ja olen edaspidigi valmis selliseks epiteediks) ning autobiograafiline «Mitte-memuaarid». 

Tellijale

Raamatu ilmudes jahmatas mind selle kaanepilt: õpetlane oma korduva ja eksimatult tuvastatava «näo valemiga» (hüpertrofeeritud nina sorgus vuntside kohal) magamas purujoobes või koguni surnud, kõhus röntgenijäljena veel avamata veini- või pigem šampanjapudel, juures tekst «Palun avada pärast minu surma». Nii väärika elulooraamatu kaanel seesugune vinjett otsekui koomiksidetail! Kas see pole liig?! Aga raamatut ennast lugenud, Juri Lotmanit kui õpetajat mäletades, üksvahe teda koguni lähemalt tundnud, leidsin, et selline kujundus on märki tabav, samasugust vaimu(kust) kiirgav, nagu kiirgas Lotmani loengutest, esinemistest ja nagu kiirgab tänini tema (teadus)looming. Emanatsioon, mis tänu autori huumorile ja eneseirooniale ei haihtu kuhugi kättesaamatusse kõrgusesse, vaid puudutab sind inimlikus mõõtkavas. 

FOTO: Juri Lotman

Tagasi üles