Eha Komissarov: muuseum on koht kaunishingedele

Aastakümneid meie kunstnike lahutamatu satelliit, kunstiteadlane ja Eesti mõjukaim kuraator Eha Komissarov, hiljutine kultuurkapitali elutööpreemia laureaat, usub siiski, et elutööga ta veel lõpule jõudnud pole.

Eha Komissarovi nimi ei vaja kultuurieluga vähegi kursis inimestele tutvustamist – juba aastakümneid on ta tuntud näituste kuraatorina ning et kultuurkapital talle hiljuti elutööpreemia andis, pole sugugi juhuslik.

«Jagab kunsti ja hoiab sellel silma peal», «raske iseloomuga», «annab alati täpseid hinnanguid», «autoriteetne ja aktsepteeritav», «artistlik ja efektne nagu Mick Jagger või Andy Warhol», «Eesti mõjukaim kuraator» – nõnda iseloomustasid Eha Komissarovit päev enne tema intervjueerimist küsitletud kunstnikud.

Põhimõtteliselt on Komissarovil läbi aastate olnud töökoht ainult ühes asutuses – Eesti kunstimuuseumis, neist viimased kümme aastat peatselt kümnendat sünnipäeva tähistavas Kumus.

Eha Komissarov

Sündinud 25. mail 1947 Võrus

 

Lõpetanud 1965. aastal Tallinna 7. keskkooli, 1973. aastal Tartu Ülikooli kunstiajaloolasena

Töötab Eesti kunstimuuseumis 1973. aastast, alates 2006. aastast Kumus, praegu programmijuht-kuraatorina

Tegutses galerii Vaal kuraatorina, aastail 1996–2006 kuraator kunstimuuseumi filiaalis Rotermanni soolalaos

Kristjan Raua preemia, kultuurkapitali aastapreemia ja elutööpreemia, Valgetähe IV klassi teenetemärgi kavaler

Abielus, kaks last, kolm lapselast

Milline tüdruk te 1973. aastal kunstimuuseumisse tööle tulles olite?

Kõik nõukogudeaegsed noored pidid käituma korralikult, nad olid sellised vagurad ja usinad. Sest institutsioon – kunstimuuseum –, mis mahtus Kadrioru lossi, oli ikkagi kunstitempel. Seal töötasid väga väärikad inimesed ja valitses väga range kord.

Kuidas teil õnnestus Tartu Ülikoolist pealinna suunatud saada?

See oli äärmiselt segane juhus. Minu eest kostis kunstiajaloo õppejõud Mart Eller. Selle kunstiajaloo kursuse lõpetas üldse ainult kaks inimest, mina ja Sirje Helme, kes on Kumu direktor. Me olime Elleri esimesed üliõpilased üldse ja sellepärast võttis ta meie saatust väga tõsiselt. Võin öelda, et mul on elus olnud ridamisi mitmesuguseid vedamisi. Mart Eller, muide, käis Tartus loenguid andmas Tallinnast – kujutage ette, kui tülikas see oli, nõukaajal olid ju bussid rahvast täis ja pileteid raske saada.

Muuseumis töötavad inimesed olid väga pühendunud ja fanaatilised. Absoluutselt rohkem fanaatilised kui nüüd. Iga muuseum oli kui väike kuningriik, mis seisis vaenujalal teise muuseumiga.

Konkurentsi tõttu?

Mis konkurentsist me nõukogude ajal räägime! See oli seotud pigem intellektuaalse pärandi valdamise ja mõtestamisega. Pinge oli pidevalt õhus ning Tartust Tallinna tulnuna sattusin otsekohe justkui pingekoldesse. Just Tartu ja Tallinna muuseumid olid eri positsioonidel.

Kas pealinna sisseelamine läks kiiresti?

Ma olen ju Tallinnast pärit, nagu ei olnud probleemi…

Aga sündinud olete ju Võrus?

Võrus olen elanud poolteist aastat kogu elust, sest siis toodi vanemad Tallinna üle. Tartu meeldib mulle samuti väga, ehkki ma ei tea, kas seal elada suudaksin.

Millega seletate, et kõigist Komissarovite pere kolmest lapsest sirgusid väljapaistvad loomeinimesed?

 

Meie suguvõsa on üldse selline kunstilembene: kolm põlvkonda on arhitekte, Rootsiski on sugulased arhitektid. Vend Koit ja tema naine on arhitektid, nende poeg ja pojanaine samuti. Samuti leidub meil teatriga seotud inimesi.

Isa tegeles ju hoopis rahandusega, ema kaubandusega…

Ma ei oska öelda. Võimalik, et mõnes mõttes on põhjuseks nõukogude aja fenomen. Kasvasime ju sõjajärgsel ajal ning miskipärast kõiki meid kolme sokutati Aia tänava pioneeride majja, et me ei oleks tänaval, vaid teeksime midagi. Seal tegutses mitu tõsiseltvõetavat ringi – üks oli kunstiring, kust on tulnud terve hunnik Eesti juhtivaid skulptoreid. Jaak Soans õppis seal, Kalju Reitel… Ning siis oli ka teatriring, kust on tulnud palju teatriinimesi – Ingo Normet, Ago Saller… Või siis mudeltehnikaring. Aga meid kolme pandi miskipärast teatriringi – mina ja Kalju tegelesime näitlemisega, noorem vend Koit leidis endale koha teatri valgustajana.

Mängisite Kaljuga ehk mõnes tükiski koos?

Eks me ikka mängisime. Näiteks lavastuses «Kolm põrsakest» – no millest me räägime, see on ju 1950ndate teine pool!

Mäletate ehk mõnda rolligi?

Jah, ma mäletan: siga nimega Niff-Niff «Kolmes põrsakeses». Lavastus oli väga suurejooneline, ja muusikalise osa eest vastutas klaverisaatja, verinoor Arvo Pärt. Ju ta teenis endale sellega raha. Usun, et saatemuusikaks võis olla mingi Disney filmimuusika töötlus.

Niff-Nifina tuli mul esimest korda kokku puutuda laulmisega, millega ma siiani hakkama ei saa. Igal põrsakesel oli oma laul, milles nad kirjeldasid maja ehitamist. Niff-Niff ehitas maja õlest, Nuff-Nuff oksaraagudest, ja ainult üks tubli – Naff-Naff – ehitas kividest. Mängus olid hundid ja kurjad jõud ning lõpp oli didaktiline, kuidas kõik kolm põrsakest kivimajja koondusid, ülistasid töökat Naff-Naffi, töötegemist üldse ning muutsid oma ellusuhtumist.

Kaljust sai tuntud lavastaja.

Küllap oleksin ka mina teatrikooli läinud, aga mul pole nii täiuslik kõneaparatuur. Tol ajal oli täiuslikke väga palju võtta, nii et mul polnud mõtetki lavakasse minna.

Aga eks mul kultuurihuvi oli ja Tartu Ülikoolis olid võimalused seda rahuldada, ehkki meid Sirje Helmega valmistati ette ajalooõpetajateks, kes läbisid kunstiajaloo erikursuse. See oli väga akadeemiline ja klassikaline, tootes hästi tõsiseid eksperte ja spetsialiste, nõukogude süsteemi jaoks ette valmistatud kaadrit.

Igatahes oli Kaljul 1973. aastaks juba mängufilmid «Metskapten» ja «Valge laev» valmis. Milline oli teie esimene töö muuseumis?

Arvan, et kohvi keetmine. Ma olin laborant. Laborant, kes pidi keetma kohvi prouadele kunstiajaloolastele ja abistama fondides ja näitustel. Aga tänapäeval algab kõik umbes sama moodi. Kohvi ehk keetma ei pea, aga kunst, muuseum, näitus – need on niisugused struktuurid, kuhu sa lihtsalt tänavalt sisse ei astu.

Kellele noor tulija end muuseumis tõestama peab? Direktorile?

Iseendale. Vaadake. Minul tuli aastaid olla kõrvaltvaataja, abitööjõud, ja seda kuni 1980ndate alguseni välja, ja mul oli tohutult palju aega. See oli meeletu ressurss.

Kasutasite seda lugemiseks?

Jah, lugesin. Ja mind hakkas ühel hetkel huvitama, kas konkreetselt minul on võimalik pildist aru saada nii, et ta pole minu jaoks lihtsalt üks summa informatsiooni, vaid et saaksin ühe pilguheiduga selgeks, kas on tegemist hea või halva kunstiga. Hiljem olen seda palju praktiseerinud – eriti alates 1990ndatest, kui maailm lahti läks. Teen seda tänaseni – mulle meeldib minna muuseumi, vaadata, mis neil seal parajasti väljas on, ja ikka just oma pilku lihvida. Mulle meeldib seista kahe pildi ees ja kohe aru saada, kumb on parem ja kumb halvem.

Õpetage ka mind sellest aru saama.

Oi, see on väga keeruline… Kuulge, mul on selleks kulunud aastakümneid! Tean väga paljusid kunstiajaloolasi, kes pole üldse võimelised pildiga suhestuma. Pildiga suhestuvad praktikud. Need, kes teevad näitusi, ja need, kes pilte hoiavad – restauraatorid, kes pildiga isiklikult seotud. Öelge, kui palju on inimesel võimalik olla pildiga seotud? Ainult rikastel kollektsionääridel või muuseumitöötajatel, sest pildi vaatajana oled näitusel hoopis teises positsioonis.

 

Kui ma tahan galeriist pilti koju osta, siis mida teha, et ma ei soetaks kalli raha eest saasta?

See on keeruline. See on väga keeruline. Mitte millegi eest head kaupa saada – see on hästi keeruline. Usaldage näiteks oma naist, kes teab, mis värvid teil toas valitsevad. Aga noh, kodu on üks asi – meie siin tegeleme natuke teistsuguse kunstiga.

Mida ma tahan öelda ... seda, et minule on erakordselt oluline koht 1990. aastatel. Situatsioon, kus pannakse uuele poliitilisele projektile uus kultuuriprojekt kõrvale. Ole kena ja hakka tootma uut, ning siis selgub, et neid, kes teavad, mida toota tuleb, on kohutavalt vähe ja et see kõik hakkab toimuma katse ja eksituse meetodil.

Mul kohutavalt vedas, et tolgendasin just neis kohtades, kus igasuguseid olulisi protsesse toimus. Näiteks Sorose Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse loomine, mis oli mulle kui unelmate tipp. Tookord puutusime kõik kokku projektipõhise kunstiloomisega ja just nimelt Soroses tuli esile äärmiselt dramaatiline uue kunstiinstitutsiooni mudeli konflikt Eesti kunstnikkonnaga, kelle baasorganisatsioon kunstnike liit oli kokku varisenud ja kunsti rahastamine kultuuriministeeriumi poolt oli sama teed läinud.

Nõukogude ajal oli ju kunstnik, kes tegi kevad- ja sügisnäitusi, sisuliselt riigi palgal. Neil näitustel valis žürii välja tööd, mida riik ostis, ja žürii koosnes nendest samadest kunstnikest, kelle korruptiivseid töökaid ridu täiendasid riigiametnikud. Töid osteti tohutute summade eest. Mäletan, kuidas pärast näitust toodi taieseid lausa veoautodega – võtsime tööd vastu, võtsime arvele ja need kultuuriostud moodustavad meie kogudest siiani väga suure osa. Nii on see terves Nõukogude Liidus.

 

On see hea või halb? Pigem vist hea.

No kuulge, see on nii keeruline, nii teistmoodi ajajärk, et isegi mina, kes ma seda ajajärku tol ajal väga hästi tundsin, olen raskustes. Ja mida enam aeg edasi, seda keerulisemaks läheb.

Sama lugu on teie kureeritud uusima, praegu avatud Stalini-aegse impressionisminäitusega, eks ole?

Jah. Ühelt poolt on töid palju ja nii kunstniku kui ka muuseumi seisukohalt on see justkui hea, aga nüüd tooksin ka halvad küljed esile.

Muuseum oli ju nõukaajal justkui ladu. Kunstnikud nimetasidki muuseumit laoks, fondiks, hoidlaks, mis tegeles tööde ladustasime, valvamise, hoidmise ja restaureerimisega, samuti saatmisega üleliidulistele näitustele, ning aeg-ajalt kirjutati ka mõni monograafia. Meil oli isegi üks trükikoja jorss palgal, et ta meid monograafiate trükkimiseks paberiga varustaks.

Muuseumil puudus kollektsionääri positsioon. Kui tänapäeval muuseum läheb, valib ja ostab, siis tol ajal kunsti lihtsalt toodi.

Jah, kunstnik oli kinni makstud, ta oli paljudest muredest vaba, aga teda ümbritsesid õhkõrnad piirid, mida ei tohtinud ületada, ja midagi teistsugust, mis polnud lubatud, ta tegema ei hakanud. See oleks võrdunud enesetapuga. Ja kas ta seda sooviski? Süsteem tootis ju just selliseid kunstnikke. Ainsad piiriületajad olid Leonhard Lapin ja Raul Meel, kes tulid mujalt – Meel oli insener ja Lapin arhitekt – ning mitmed hilisemad kuulsad hüperrealistliku maali harrastajad disaineri haridusega, kes lihtsalt fännasid kunstitegemist ja olid oma eriala tõttu maailma asjadest paremini informeeritud.

90ndatel polnud meist keegi valmis olelusvõitluseks, enesekehtestamiseks.

Miks ikkagi teie esiletõus just sellesse aega sattus?

Juhused. Inimesi, kes olid valmis oma turvalisest kultuurinišist lahkuma, oli vähe. Inimesed vahetavad ju oma kultuurilisi tõekspidamisi väga harva. Isegi poliitikas võis keegi olla väga radikaalne, nõuda oma poliitilisel platvormil kõige ümbertegemist, aga kultuuriplatvormil on kõik väga alalhoidlikud ja säästlikud.

Niimoodi ma siis, tasapisi, nagu kõik entusiastid… Tolknevad just seal, kus neid vaja. Et minust esimene institutsionaalne kuraator sai, on absoluutne juhus. See oli aeg, kui kunstist eriti ei huvitutud ning pigem investeeriti ja uuriti Talset. Hoopis teised energiad, mis valitsesid!

Tiit Vähi valitsus andis meile kunstimuuseumi filiaaliks Rotermanni soolalao – lahtise ruumi, mis üldse ei vastanud soliidse ja klassikalise muuseumi ideoloogiale. Meil olid maalid, mida tuleb riputada seinale, kuid seinapinda ei olnud. Poolteist aastat ei osanud me soolalaoga midagi ette võtta ja küsisin siis, kas saaksin paar asja tundvat inimest, kellega saaksin näitust üles panna ja olla selle saali programmijuht. Juhul muidugi, kui saan tegelda kaasaegse kunstiga. Ning soolalao 300 ruutmeetrit oli ainuke absoluutselt rahvusvahelistele nõuetele vastav, hea, atraktiivne ja euroremonditud näitusesaal, mille integreerimine Eesti kunstimaailma oli momentaanne. Kõik tahtsid sinna, kõik! Pigem oli küsimus selles, et kõik ei saa, kes ei saa ja miks ei saa.

Õnneks oli loodud kultuurkapital, kes meie näitusi ja neil esinenud kunstnikke toetas, sest pidevalt oli vaja ka midagi ehitada ja värvida. Mitmed soolalaos esinenud kunstnikud said endale võimaluse minna edasi Veneetsia biennaalile, nagu näiteks Ene-Liis Semper ja Marco Laimre, kogu komplektiga.

Kuraatoril on kunstnikega koostööd teha ilmselt väga raske.

Kuraator sõltub kunstnikest, üksinda on ta mittekeegi. Täiesti mõttetu tegelane. Töötu kuraator – kellele sellist vaja on? Kuraatori tööks on kunstienergiate avastamine ja nende näitamine.

90ndate lõpp ja nullindate algus oli fantastiline aeg. Sorose kaudu oli avatud välismaal õppimise, enesetäiendamise ja näituste korraldamise võimalus. Soolaladu oli projekt ja see, mis seal oli, projektikunst, mis tähendas, et sinna ei pääsenud lihtsalt ilus kunst, vaid see, mis kajastas meie ümber toimunut.

Kunstnikega on muidugi väga tore koos töötada. Kui üldse midagi õpid, siis õpid nendelt.

Mida olete teie õppinud?

 

Vaadake, kuraatoril on vampiiri positsioon. Tal on mõte, ta paneb inimesi kokku ja satub siis kogu seltskonnaga, kunstnike gruppide, kujundajate, arhitektide sünergiasse, kus tuleb arvestada kunstnike endi väga erinevaid visioone ja soove. Ja siis nad kasvatavad sind.

Kasvatavad ka diplomaadiks?

Ei, vastupidi. Kui nendega väga mestis olla, siis pead ise kunstnikuks hakkama.

Nad on ju keerulised isiksused.

Aga loomulikult.

Boheemlased, kes alatihti hilinevad, ei pea tähtaegadest kinni.

Muidugi ei pea. Aga tänapäeva kunstnik on palju vähem boheemlane kui nõukogude ajal, mil kunstnikul võis olla kümne aasta jooksul vaid üks näitus ja paljud ei pääsenud isegi sügis- või kevadnäitusele. Ma ei tea, millest nad elasid. Ja boheemluse kuldaeg oli minu meelest üldse 1950ndad, kui boheemlus oli viis erineda massist ja ideoloogiast. Tavaliselt tähendas see, et olid joodik. Sel ajal üldse joodi väga palju.

Kui tore on neid vanu filme vaadata, kõik joovad, kisuvad suitsu… Täiesti hüsteeriline suhe jookide ja sigarettidega. Ja boheemlane jõi ju teisiti – ta laamendas ja lõi lamenti.

Ega te juhuslikult punkar olnud?

Mina ei olnud, aga mul polnud midagi nende vastu. Punkkultuur huvitas mind väga, seda juba 70ndatest, ja see mõjutas ju väga ka kujutavat kunsti ja moodi.

Mina – nagu kõik teisedki Tallinnas elanud kultuuriga seotud inimesed – vaatasin Soome telekat. Ega see BBC olnud, aga seal kanti üle Sex Pistolsi kontserti. Oi, see oli vapustav. Õudselt kõva mulje ja minu vanemad kolleegid leidsid, et sellises kultuuris nemad endal kohta ei näe. Aga mulle meeldis! Hea oli mõelda vabadusest kui sellisest.

Kunstimaailmast ei tea ma küll kedagi, kes peale Leonhard Lapini, Raul Meele või Tõnis Vindi oleks kehtiva ühiskonnakorra vastu protestinud.

Olite ehk KuKu klubi pidev külastaja?

Ei, mul polnud isegi klubikaarti. See oli niisugune … teine, kunstlik maailm. Seal elati end välja, lõõgastuti. Ettekandjad saatsid täisjoonud mehed koju või helistasid naistele, need tulid järele. Kunstnikud olid leidnud endale vatitaolise maailma, kus nad eksisteerisid. Suletud süsteemides tekivad ikka uued suletud süsteemid.

Kas teiesugusel elaval hingel pole olnud raske muuseumis toimetada? Muuseum seondub, ma arvan, paljudele millegi seisva ja tolmusega.

Minge nüüd! Kuulge, kus te siin tolmu näete?

Muuseum tegeleb kultuurimälu hoidmisega. Jah, meie tasustamine oli erakordselt väike, aga elu oli ju odav. Esimest tõelist asotsiaali nägin Moskvas 80ndate aastate lõpul, see oli Arbati juures – üks seltskond tantsitas raha eest karupoega, aga surmaeelses seisundis bomžidki jätsid väga sügava mulje.

Nii et muuseum, natuke eluvõõras maailm, oli ideaalne koht kaunishingedele.

Mis te arvate, mitu maali teil peas on?

Ma ei oska öelda. Olen klassikalise kunstiharidusega ja olnud sunnitud kunstiajaloo ära õppima. See tähendab, et renessansist alates tunnen ajastute tipptegijad ära. Olen saanud ka väga põhjaliku Eesti kunstiajaloo koolituse ja koolitanud ennast ise kaasaegse kunsti peale.

Neid maale on ikka tuhandeid?

Nojah. Vaadake, see on küsimus, kas sa tead nime, aastaarvu, töö muuseumi tulemise lugu ja valmimise üksikasju. Tänapäeval saab sellise info ka internetist. Mõne kunstniku puhul saan öelda ka, kas see on tema loomingu varane etapp, kõrgaeg või languse aeg.

Te ise ei ole üritanud kunsti luua?

Ei, ei ole, minge nüüd. Minge nüüd! Kui kuraator hakkab kunsti tegema, siis on ta kunstnik, tal on autori positsioon. Loominguline autori positsioon, mis tähendab, et ta eelistab seda, mida ta loob. Ta pole enam neutraalne, avatud, dialoogivõimeline.

Paljud teatrikriitikud on ju ebaõnnestunud näitlejad.

See on teine asi. Seal on see asi lihtsam. Aga kunst – see on käeosavus. Kui sa näitled, esitad mingit rolli, on ette teada, et see pole sina ise. Lavastaja suunab ja õpetab su välja. Etendus lõpeb ja lähed koju. Aga kunstnik, kes töötab käega, teeb mingit pilti – kujutage ette, ta peab ju seda enne õppima, siis hakkab ta pilti tegema, ja tulemus on niivõrd lahutamatu osa sinust!

Üldiselt oleks, jah, parem, kui kuraator ja kunstnik lahus oleksid.

Mitu näitust olete avanud?

Ma ei oska öelda. Eesti kuraatorite seas vist kõige rohkem, sest olen väga pikalt süsteemis ja institutsioonidega seotud olnud.

Miks kõik avamised nii sarnased on? Kõigepealt räägib kuraator, siis kunstnik, siis kingitakse kunstnikule lilli ja juuakse veini.

Igasuguseid avamisi on olnud. Nullindate algul olid kohutavalt moes performance’id ja happening’e, verigi võis voolata, ning joodi odavat ja ebakvaliteetset veini.

Kuhu see kõik on kadunud?

Kultuuri paradigma on muutunud. Praegu oleme konservatiivses ajajärgus. Esiteks on kõike juba tehtud ja teiseks valitseb hetkel kuidagi soliidsem õhkkond. See pole mitte väikekodanliku Eesti pürgimus, vaid nii on üle maailma – me tiksume teistega lihtsalt kaasa.

90ndatel olite ka Vaal-galerii kuraator.

See oli väga uhke kogemus. Turumajanduskogemus. Nägin, mis see on, ja mis keeles need inimesed räägivad: kogu aeg räägiti rahast. Tulin ju ajajärgust, kus kunsti puhul räägiti kvaliteedist, mitte rahast. Hästi imelik oli. Aga harjusin sellega üsna kiiresti ära. Vaalas oldi hästi ratsionaalsed ja tulemusepõhised.

Müüdi kõvasti?

Muidugi müüdi. Aga ega mina sellega tegelnud, mina tegin näitusi ja valisin kunstnikke välja. Sain oma väikese tasu ja see oligi kõik. Äri käis ikka galeristide kaudu. Hiljem tõin soolalattu üle kõik Vaalas esinenud silmapaistvamad kunstnikud.

Tegelikult sõltun ma kuraatorina kõige rohkem kunstiharidusest ja mind sügavalt vapustas see, mis juhtus kunstiakadeemiaga. Väike rahulolev struktuur keset linna vanas majas, ja millistesse tormidesse see kisti. See oli meeletu. Ja kui palju huvigruppe selle asjaga seotud oli! Kujutan ette, et kui võtan väga kurja positsiooni, jõuan väga karmide järeldusteni, aga kuna mul fakte pole, siis ma seda ei võta.

Kas teil pole kunagi tekkinud mõtet avada oma galeriid?

Oh jumal. Mulle ei meeldi kunstiäri kui selline, ehkki tean, et see on oluline, nõuab erilist annet. Minul see anne puudub. Võin olla müügimees, aga mitte kogu selle kaadervärgi ülalpidaja, kinnimaksja ja ideoloog. Jumal hoidku selle eest, ma olen seda väga lähedalt näinud.

Stalinistlik impressionism

 

See näitus on mu tööplaanis olnud kümme aastat. Kui Kumu avati, tegin siin esimese nõukogude kunsti püsiekspositsiooni ja tundsin kohutavalt kontekstist puudust. Et ma ei tunne seda, mis tegelikult toimus. Üks asi on poliitiline ajalugu, aga pildid räägivad sageli hoopis midagi muud. Ja kuna Venemaa muuseumid meile teoseid ei anna, siis võtsin vaatluse alla Baltimaad.

Nii et kümme aastat mõtlesin, et kuidas seda näitust teha ja mida seal näidata. Nüüd on see üleval. Hästi palju pilte, hästi tihedalt. Lahendasime selle filmilikult – pildid on koondatud teemade järgi: meri, kolhoos, maa, linn, interjöör, portree ja on isegi akt, ehkki akti maalimine oli Nõukogude Liidus keelatud.

Nii peabki võtma seda näitust: arhiivi mäss kunstiteaduse vastu.

Kumu saab peagi kümneaastaseks. Milliseid tundeid see teis tekitab?

Kumu kaitseb kultuuri marginaliseerumise eest ning muuseumi ja kunstnike vahelised suhted on head. Nimetage teisi väikeseid riike, kus on nii suur kunstimuuseum, mis on nii hästi nähtav!

Probleemid kunstniku ja institutsiooni vahel algavad sellest, et projektid maksavad ja neid tuleb toota. Kunstnik elab näituse nimel pool aastat või aasta, aga ta ei saa selle eest makstud – tänu jumalale, et meil on kultuurkapital. Muuseum otsib omalt poolt vahendeid, et projekt ellu viia, materjalid kokku osta ja kunstnikule vajalikku aparatuuri anda. See kõik on kohutavalt töömahukas.

 

Kui pikki plaane peate?

Meie muuseumis on plaanid teada kolme aasta peale. Ette tuleb vaadata seepärast, et ekstra muuseumile tehtud näitused on energia- ja materjalimahukad asjad ning planeerida tuleb hoolega.

Teile antakse summa, millega tuleb hakkama saada?

Mina neid summasid ei jaga, nendega tegeleb raamatupidamine ja direktor. Mina ütlen, millised on kunstniku soovid, mis materjali on vaja. Kui toome näitusele taiese mõnest teisest muuseumist, siis makstakse sellele teisele muuseumile eraldi tasu, mida see nõuab kindlustushindade ja muu kaudu. Näitused on tänapäeval väga kallid. See on paraku turumajanduse rusikareegel, et kui tahad publikut ja muuseum on suur, siis tuleb investeerida.

Teie lapsed on samuti kunstiinimesed?

Mul on kaks last, aga neil on teine perekonnanimi kui minul. Poeg Johan-Elias Seljamaa on Eesti mereväe kõrge ohvitser. Väga kõrge ja väga tähtis ohvitser, kes on ümbritsetud sõjasaladustega, mida ma ei tea, ja seetõttu jätan tema isiku puutumata.

Tütar Elo-Hanna Seljamaa on Tartu Ülikooli etnoloogia õppejõud, kaitses Ameerikas doktorikraadi.

Mul on ka kolm lapselast, kuid olen äärmiselt halb vanaema. Pigem muretsen väljamõeldud probleemide pärast, sest mul on kohutavalt vähe aega. Kui vaja, siis muidugi jätan kõik ja võtan ennast kokku.

Millega tegeleb teie abikaasa?

Raimo Seljamaa tegeleb oma praeguses elus muusikaga ja teeb Eesti Raadios koos Helgi Erilaiuga muusikaajaloo saateid. Oleme väga kaua abielus olnud. Kohutavalt kaua, 1986. aastast. Tutvusime, muide, kunstimuuseumis.

Nii et muuseum mängib ka teie eraelus olulist rolli.

Eks noored inimesed puutuvad ikka töö juures kokku… Mis sinna parata. Paraku olen ma 90ndatest alates oma tööde ja tegemistega väga hõivatud olnud.

Mis tähendus sellel kultuurikapitali elutööpreemial teile on?

Teate, kui see mulle määrati ja sellest teada sain, pandi siin parajasti varahommikust hilisõhtuni «Stalinistliku impressionismi» näitust üles. Sellest tuleb kohe ka raamat välja.

Kes on autor?

Mina. Aga see puudutab ainult Eesti osa ja vaatleb 50ndate kunsti temaatilist maali. Seal on hästi palju pilte, mida keegi pole varem näinud.

Mis aga puudutab elutööpreemiat, siis pole see veel mulle kohale jõudnud. Pean ju mõtlema hoopis muust ja seepärast – oma pisikeses askelduslikus maailmas – pole ma nii suurte asjadega suhestunud. Loodan seda siiski varsti teha ja olen kultuurkapitalile väga tänulik, et seal niisugune valik tehti. See üllatas mind ja küllap ka kunstiavalikkust.

Ei usu, et avalikkust üllatas.

Ah soo. Vaadake, võtame seda siis nii, et minust on saanud kõige vanem praktiseeriv kunstikuraator.

Just eile rääkisin kunstnikega teist ja vastus oli ühene: olete Eesti kõige mõjukam kuraator.

Kommenteerin hetkeseisu meie institutsioonis. 90ndatel hakkasid üksikud inimesed kaasaegset kunsti vedama. Heauskselt, ehkki varsti nägid nad, kui karm asi kaasaegne kunst on. Tean inimesi, kel ei pidanud närv vastu. See tähendab seda, et kui lähed kompromissitu kaasaegse kunstiga kaasa, siis kaotad publiku soojuse ja imetluse, meedia vihkab sind ja oled automaatselt seotud skandaalidega. Mul on kõik need tsüklid läbi tehtud.

Teid süüdistati pedofiilia ja prostitutsiooni propageerimises.

Absoluutselt. Mulle on selle sama asjaga seoses isegi politsei kohale kutsutud. Postkolonialistlikus kultuuriruumis ei saanud me tükk aega üldse kaasaegsest kunstist rääkida. Siin oldi ju kümne tuhande niidiga Kanti esteetilise, üleva ja ilusa kunsti külge seotud. Lasteaiast alates. Ja kui nüüd näidati näitusel karme videoid sellest, kuidas kunstnik ennast tapab, suhtleb surmaga, mida iganes. Ja siis hakkab ühiskond sulle vastu. Mitte kunstnikule, sest talle lubatakse rohkem, aga kuraatorile. Sellele vastupidamiseks peab sul olema liiga palju tööd, et kogu puntraga poleks aega tegelda, minna edasi, sest seljataha jääb õhkulastud maa.

Nüüd ongi tekkinud olukord, et tükk aega polnud kuraatorite seas toimunud põlvkondade vahetust – Kumus on olnud korduvalt kuraatorite konkursse, aga isegi ühtki tõsiseltvõetavat avaldust pole olnud. Toredam on ju kunstnik olla, mitte vastutada ja suhelda meediaga, kaupa meediale kaela määrida, äratada huvi, jõuda keskpunkti ja siis minimeerida konflikte. See ei ole kena ja see pole ju mu isiklik asi – ma olen asutuse töötaja.

Alles nüüd on Kumusse tulnud inimesi, kes on valmis seda kõike läbi kannatama ja kogema.

Kas nüüdiskunstis on veel üldse midagi, mis võiks teie paljunäinud silmi šokeerida?

Mind on tegelikult väga lihtne šokeerida. Kui toimub terava sõnumiga töö tegemine, lähen sellega kohe ja kergesti kaasa. Alles hiljem vaen, kas sellel on mõtet ja mis see väärt on. Ilmselt sellepärast siin väljal saangi tegutseda.

Vaadake. Kumu viies korrus, üks saal, tuhat ruutmeetrit. Kordi suurem ruum kui kunstihoones. Palju ja erinevaid ruume. Koos kolleegiga tegime mullu gooti kunsti teemalist näitust «Surm ja ilu». Pool aastat varem, kui protsess tõsiseks läks, otsustasin endale gooti diskursuse selgeks teha. Vaatasin hulgaliselt läbi 20. sajandi alguse tummfilme, vampiirifilme ja lõpetasin David Lynchi «Kadunud kiirtee» vaatamisega. Karm asi, eks. Nii et tausta tundmaõppimine oli tunduvalt vapustavam kui see, mis näitusele jõudis.

Ütlesite, et lähete huvitava tööga kohe ja kergesti kaasa. See on võime vaimustuda?

Mul ei ole raali mõtlemisvõimet, et mõtlen, kaalun ja kombineerin nagu arvuti. Et leian optimaalsed lahendused ja alles siis lähen ja töötan. Järelikult pean ma asjast huvituma, et see puudutab mind. Ometi teen kõik selleks, et mind ei oleks nii lihtne puudutada. Uurin tausta ja konteksti, et mind poleks lihtne ära osta.

Kas kodus on teil palju pilte?

Peaaegu üldse pole. Olen neid lastele jaganud.

Kui pensionile lähen – arvan, et see toimub lähiaastatel –, siis ümbritsen end piltidega. Praegu ei tunne ma kodus piltide järele absoluutselt mitte mingisugust vajadust.

Kelle pilte te siis endale soetate?

See võiks olla mingi väga kihvt foto 1950ndatest, art noir, tõukununa mõnest filmist. Tume pilt, milles on mõni asi ootamatult nähtaval – sellised pildid on mulle alati väga meeldinud.

See võiks, jah, olla foto. Uued visuaalse kultuuri väljundid on ikka väga võimsad, nii video-, foto- kui ka helikunst. Mulle väga meeldib praegu Kumus avatud Ryoji Ikeda ruumiinstallatsioon «supersümmeetria». Kord nädalas astun sealt läbi, et saada üks tõsine energialaks. See on nii põnev, kuidas kaost, mõistusele kättesaamatut seisundit tipptehnoloogia abil toodetakse. Kuidas tehakse kõik selleks, et viieks sekundiks luua täiuslikku kaose aistingut.