Peategelase Sauli (Géza Röhrig) näos ei liigu ükski lihas, kui taustal kostab tagumist ja ebamäärast häältemüra. See ilme jääb muutumatuks filmi lõpuni, kuni ta vabadusse pääsenuna märkab küüni uksel seisvat väikest poissi.
Kui tegemist ei oleks holokausti-filmiga, võiks vanduda, et Röhrigi näole valgub filmi lõpus Jean-Paul Belmondo aval naeratus. Stseen on seda kõnekam, et peategelane ei ole üheselt ohver, vaid sakslasi abistanud juudi Sonderkommando liige. Kas ja millise hinnaga sellest abist olnuks võimalik keelduda, näitab film selgelt.
