/nginx/o/2015/12/29/4838985t1h0745.jpg)
Lastekirjanduse žürii luges läbi üle üheksakümne raamatu, millest sõelale jäi umbes veerandsada. „Eesti lastekirjanduses on praegu pesueht seisak. Nimelt seisak heal tasemel,“ tunnistab lastekirjanduse žürii esimees Krista Kumberg.
Kumberg: lastekirjanduses on praegu pesueht seisak (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lastekirjanduse žürii koosseisus Krista Kumberg (esimees), Eva Koff ja Margus Konnula, valis aastaauhindadele kandideerima järgnevad teosed:
- Andrus Kivirähk „Oskar ja asjad“
- Kairi Look „Piia Präänik kolib sisse“
- Aino Pervik „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“
- Juhani Püttsepp „Gibraltari laevakoerte ühing“
- Piret Raud „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist“
- Kertu Sillaste „Ei ole nii!“
/nginx/o/2016/01/29/4951433t1h34a6.jpg)
-Krista Kumberg, mis iseloomustab 2015. aastat lastekirjanduses?
Eesti lastekirjanduses on praegu pesueht seisak. Nimelt seisak heal tasemel. Ühtviisi häid ja väga häid raamatuid ilmus mullu rõõmustavalt palju ja aastalõpu saluudi käigus tuli takkatippu mõni eriti eredalt särav juurde. Muidugi eeldab kõrgustesse pürgiv tipp püramiidilt ka laiemat sorti alust.
Rõõmu tegi see, et väikelastele mõeldud napitekstiliste pildiraamatute hulgast leiab üha enam sügava sisuga üldistusjõulisi ning pealekauba väga kauneid raamatuid. Aastatega tekkinud mulje, et meie autorid kirjutavad peamiselt (kunstmuinas)jutukogusid, on hakanud mõranema. Päris laste päris elust pikemalt lahti kirjutatud läbivaid lugusid leiab mullusest saagist mitmeid. Jah, (mõtte)mäng ning teatav maagiline realism poetub mõnda tõsielulisse raamatusse sisse. Ka see on päris.
Lastekirjandus peegeldab elu. Sestap kohtas raamatutes palju üksildasi lapsi, kelle ema(d)-isa(d) on kaugel ära – välismaal ja/või mujal tööl, uue perekonna rüpes. Laste järele vaatavad sugulased, sõbra leidmine ja vanemate tagasitulek on mitmete tegelaste unistuseks. Ka oma koera saamine ajaks asja ära! Vastukaaluks kohtab mitmetes raamatutes tervikperes valitsevat kodusoojust.
- Miks valisite nominentideks just need teosed?
Lastekirjanduse žürii luges läbi üle üheksakümne raamatu. Sõelale jäi umbes veerandsada. Kolm teost said kuue nominendi sekka arvatud üksmeelselt ja kohemaid. Kümmekond sai rahuliku südamega kõrvale lükatud. Ülejäänust kolme valikut saatis elav argumenteerimine. Matemaatika end abilisena ei õigustanud, arutelu küll.
Kuue parima sekka arvatud raamatud on kõik mitmekihilised, neis on enam, kui pealt paistab ja lugu otsesõnu jutustab. Targad raamatud, teevad ühtlasi ka rõõmsaks. Just nimelt rõõmsaks, mitte lihtsalt ei lõbusta. Küllap on mängus aastatepikkune tõsielujuttude vaegus, et just niisuguseid valikusse tükki neli sai. Ehkki jah, kolmele kõlbaks iseloomustuseks määratlus maagiline realism. Kõik kuus mõtestavad maailma, kus laps elab ja toetavad tema kasvamist.
Kuue parima sekka sai arvatud sisukas ning viguriga pildiraamat „Ei ole nii!“ (Kertu Sillaste). Aino Perviku jutukogu „Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid“ esindab mõnes mõttes meie lastekirjanduses valitsevat nn peavoolu, ehk siis väikestele lastele suunatud kunstmuinasjuttude kogusid. Meistrikäega kirjutatud raamat õhutab lugejat vaatenurka muutma ja ennast telekapuldi või lusika rolli asetama. Neli ülejäänut on tõsielujutud, kolm neist vürtsitatud maagilise realismiga.
Piret Raud jutustab, miks mõni poiss nähtamatuks muutub ja emme pisikeseks jääb, päriselt ka, ja kuidas Sander sellega toime tuleb („Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist“).
Andrus Kivirähk saadab linnapoisi maale „asumisele“, kus too loob omaenese vahendatud maailma ja helistades esemetele asub lahkelt nende soove täitma ja muresid lahendama („Oskar ja asjad“) ja kuidas Oskar sellega toime tuleb. Naljaks lugu küll, aga kurb ja tõsine ka. Mida keegi sealt välja loeb. Võimalusi on keskmisest enam.
„Piia Präänik kolib sisse“ oleks justkui tavaline pisipreili argipäevi kirjeldav raamat, kui Kairi Look lugu nii hooga käima ei tõmbaks, et raske raamatut pooleli jätta. Viirastuslik noorpoliitik, kõnelev koer, moenõustajast riidekoi ja üht-teist veelgi annab märku, et halli argipäeva pole olemas. Kui, siis ainult su enda peas.
Juhani Püttsepa „Gibraltari laevakoerte ühing“ on südamesoojusest kantud raamat, mille tegevustik voolab rahulikult nagu jõgi. Selles on elu ise oma pooltoonidega. Ükski tegelane pole läbini halb ega ole nende seas ka ingleid. Tavalise poisi tavaline rahulikult kulgev elu, ometi nii huvitav.
- Millised tendentsid teevad teid murelikuks ja miks?
Meeldejäävaid karaktereid kohtab endiselt vähe. Kui laste nimed poleks erinevad, siis neil suurt vahet ei teekski.
Tänapäeval saab igaüks raamatu välja anda, kui ta seda tõsiselt soovib ja selle nimel tegutseb. Pahatihti on nende hulgas sisult kesiseid ja kujunduselt lihtsalt koledaid raamatuid. Kurb, et just luule vallas taolisi sageli kohtab. Viivad lasteluule maine mühinal alla.
Noortekirjandus jääb üldistusjõu ja mitmekihilisuse poolest lastekirjandusele alla. Kui tõlkekirjandust poleks, siis arvakski, et „noortekad“ on paslik lugemisvara vaid sihtgrupile.