Pihelgas: eesti kirjanduse pärast muret tundma ei pea

NO99 muusikal "Savisaar", mida mängitakse Nordea kontsertsaalis. Edgar Savisaare rollis Marika Vaarik.

FOTO: Ene-Liis Semper

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2015. a. aastaauhindade põhižürii esimees Carolina Pihelgas tõdeb, et eesti kirjanduse pärast muret tundma ei pea – see on mitmekülgne ja paljutahuline, elujõuline ja kirev.

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2015. a. aastaauhindade põhižürii koosseisus Carolina Pihelgas (esimees), Reet Auksmann, Jan Kaus, Kaupo Meiel ja Rein Veidemann valis aastaauhindadele kandideerima järgnevad teosed:

PROOSA

  • Mart Kivastik „Autoportree naise ja hobusega“
  • Armin Kõomägi „Lui Vutoon“
  • Paavo Matsin „Gogoli disko“
  • Rein Raud „Täiusliku lause surm“
  • Kaur Riismaa „Pimeda mehe aiad“ ja „Pühamägi“
  • Olavi Ruitlane „Vee peal“

LUULE

  • Vahur Afanasjev „Tünsamäe tigu“
  • Doris Kareva „Perekonnaalbum“
  • Veronika Kivisilla „Cantus firmus“
  • Lauri Sommer „Kunagi“
  • Triin Soomets „Hulgakesed“
  • Mats Traat „Alalütlev“

ESSEISTIKA

  • Jaanus Adamson „Freudi häda“
  • Toomas Haug „Tagasi Troojamäele“
  • Anne Lange „Tõlkimine omas ajas“
  • Leo Luks „Nihilism ja kirjandus“
  • Valdur Mikita „Lindvistika“
  • Kristi Salve „Üleaedsed“

VABAAUHIND

  • Külli Habicht, Pille Penjam, Külli Prillop „Heinrich Stahli tekstide sõnastik“
  • Cornelius Hasselblatt „Eemalt vaadates“
  • Andrei Ivanov „Kuutõbise pihtimus“ ja „Rasmus Hanseni kirjutuskera“
  • Margus Ott „Vägi“ ja „Filosoofilised esseed“
  • Peeter Sauter „Lapsepõlvelõhn“
  • Tõnis Vilu „Igavene kevad“

NÄITEKIRJANDUS

  • Eero Epner, Tarmo Jüristo, Aare Pilv „Savisaar“
  • Eero Epner, Hendrik Kaljujärv, Kaarel Oja „Kodumaa karjed“
  • Jaan Kaplinski „Neljakuningapäev“
  • Tiina Laanem „Estonian hikikomori“ ja „Pildilt kukkujad“
  • Urmas Lennuk „Ükskord Eestimaal“
  • Urmas Vadi „Head tüdrukud lähevad taevasse (teised vaatavad ise kuidas saavad)

FOTO: Raamat

 

Carolina Pihelgas, mis iseloomustab 2015. aastal ilmunud ilukirjandusteoseid ja luulet?

Ilukirjanduses oli tugev proosaaasta, ja eeskätt just romaaniaasta – pole ka imestada, sest toimus ju möödunud aastal kolm romaanivõistlust. Tänu sellele ilmus algupäraseid romaane 2015. aastal omajagu rohkem kui möödunud aastatel. See näitab, et tegu on innustavate ettevõtmistega, mis sportlikust võistluseformaadist hoolimata aitavad autoritel rohkem tähelepanu pälvida.

Aga hulk häid proosateoseid ilmus ka väljapool võistlusi. Oli lühemaid ja eksperimentaalsemaid, aga ka eepilisemaid tekste, samuti pole kuhugi kadunud mälestustel põhinevad romaanid.

Hea meel oli näha, et proosas on hakatud rohkem läbi kirjutama lähiminevikku, nt Rein Raua romaan „Täiusliku lause surm“, mis tegeles 80ndate lõpuga (loodetavasti kirjutatakse peagi ka mõni romaan segastest 90ndatest, otsapidi puudutas seda aega nt Mudlumi „Ilus Elviira“). Lisaks tõstaksin esile Rein Põdra Siberi-romaani „Suur retk“, Jüri Kolgi lühiproosakogu „Suur võidujooks“, Märt Lauri mastaapse romaani „Lahustumine“ ja Jim Ashilevi „Kehade metsa“.

Ka luules ilmus palju huvitavat, tähelepanuväärse nähtusena võiks välja tuua seda, et üks osa luulest on võtnud selgelt narratiivsema suuna, nt Vahur Afanasjevi ja Peeter Sauteri luulekogud ja Tõnis Vilu romaan vabavärsis.

Miks valisite nominentideks just need teosed?

Esiteks tuleb tõdeda, et palju häid raamatuid jäi nomineerimata. Tegelikult on see hea, sest olekski kurb, kui aastas ilmuks vaid kuus mainimisväärset proosa- ja luuleteost. Aga loomulikult seab see žürii väga raskete valikute ette.

Peamised otsused said tehtud konsensuse põhimõttel, ning hoolimata põlvkondlikest vahedest ja maitse-eelistustest jõudsime lahendusteni tihti üsna üksmeelselt. Kõige enam erimeelsusi tekitas luule, sest paljud raamatud paistavad olevat määratud kindlale lugejaskonnale. Narratiivset luulet sai juba mainitud, selle kõrval on oluline suund Lõuna-Eesti autorite mõtlik ja loodustundlik lüürika (nt Timo Maran, Maarja Pärtna jt), millele omakorda vastandub Ji kirjastuse humoorikas-rohmakas luulelaad (Jürgen Rooste, Jaan Pehk, Jüri Kolk, (:)kivisildnik jt) ning samuti keeleluule, mille säravaimad esindajad on Mart Kangur ja Kalju Kruusa. Kõik mainitud autorid oleksid minu meelest esiletõstmist väärinud. Iga konkreetse žürii valikud on muidugi žürii enese nägu, aga luule puhul oli siiski tunda, et tuldi „keskpõrandale kokku“.

-Millised tendentsid teevad teid murelikuks ja miks?

Ainus tõsine murekoht tekkis seoses näitekirjandusega, kus torkab silma kirjaliku teksti marginaliseerumine. Ühelt poolt ilmub näidendeid raamatuna väga vähe, teisalt meenutavad lavastustes kasutatud tekstid, mis žüriini jõudsid, tihti mustandeid ja on lavastaja või trupi jaoks pigem hüppelauaks (see ei puuduta üksnes postdramaatilist teatrit). Ehk võiksid teatrid ise rohkem näidendeid kirjastada ning tekstile ka hea toimetaja leida.

Siiski on näitekirjandusel eelis, et tema jaoks on olemas oma auhind. Igal aastal ilmub silmapaistvaid raamatuid eestivene autoritelt, mis on eesti keelde tõlgitud ja jäävad seepärast enamasti kõrvale. Neid saab esile tõsta vabaauhinna kategoorias, aga samas lähevad vabaauhinna alla memuaarid, kogumikud, antoloogiad ja žanriülesed teosed, tänavu ka üks algupärane filosoofiateos jne. Võib-olla peaks venekeelse kirjanduse auhinna kõrval olema estica auhind, mis arvestaks väliseestlaste, estofiilide, eestivene jt autorite teoseid, mis jõuavad meieni tõlkes?

Kokkuvõtteks võib rõõmuga tõdeda, et eesti kirjanduse pärast muret tundma ei pea – see on mitmekülgne ja paljutahuline, elujõuline ja kirev.

Tagasi üles