Tõlkekirjanduse tugevuseks on lähtekeelte arvu suurenemine

Tan Twan Eng, „Õhtuste udude aed“ Foto: Raamat

Tõlkekirjanduse žürii esimees Kersti Unt ütleb, et kui arvestada nende tõlkijate töid, mida luges žürii, siis ega päris halbu tõlkeid ei olnud. „Säravaid tõlkeid võiks siiski rohkem olla. Viimatiöeldu puudutab muidugi neid tõlkeid, mis üldse konkureerima pääsesid,“ täpsustab Unt.

Tõlkekirjanduse žürii koosseisus Kersti Unt (esimees), Piret Saluri ja Triinu Pakk valis aastaauhindadele kandideerima järgnevad teosed:

ILUKIRJADUSLIK TÕLGE VÕÕRKEELEST EESTI KEELDE 

• Lauri Eesmaa – Péter Nádas, „Mälestuste raamat“. Iselugu.
• Krista Kaer – John Banville, „Surilina“. Varrak; Angela Carter, „Verine kamber“. Varrak.
• Maarja Kangro – „Giacomo Leopardi valitud teosed“. Eesti Keele Sihtasutus; Hans Magnus Enzensberger, „Titanicu põhjaminek“. Eesti Keele Sihtasutus.
• Kalle Kasemaa – „Kuningate ülevus: Etioopia rahvuseepos“. Johannes Esto ühing; Magdeburgi Mechthild, „Jumaluse voogav valgus“ ja Meister Eckhart, „Eristamise kõned“. Ilmamaa; Iradž Pezeškadi, „Minu onu Napoleon“. Hea Lugu; Mišnatraktaat Sabat (Šabbat). Tartu Ülikooli Kirjastus.
• Jüri Ojamaa – Vladimir Voinovitš, „Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused“, kd. II III. Tänapäev.
• Triin Tael – Tan Twan Eng, „Õhtuste udude aed“. Varrak.

ILUKIRJANDUSLIK TÕLGE EESTI KEELEST VÕÕRKEELDE 

• Adam Cullen –  Mihkel Muti romaani „Kooparahvas läheb ajalukku“ tõlge  inglise keelde.
• Maima Grīnberga – Jaan Unduski novellikogu, Meelis Friedenthali romaani „Mesilased“ ning Indrek Hargla  ja Aino Perviku loomingu tõlked läti keelde.
• Birgita Bonde Hansen – Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu“ ja Rein Raua romaani „Rekonstruktsioon“ tõlked taani keelde.
• Daniele Monticelli – Meelis Friedenthali romaani „Mesilased“ ja Piret Raua lasteraamatu „Printsess Luluu ja härra Kere“ tõlked itaalia keelde.
• Hannu Oittinen – Tiit Aleksejevi romaani „Kindel linn“, Rein Raua romaani „Rekonstruktsioon“ ja Asko Künnapi luulekogu „Su ööd on loetud“ tõlked soome keelde.

- Kersti Unt, mis iseloomustab 2015. aastat tõlkekirjanduses?

Tõlkekirjanduses loeksin tugevuseks lähtekeelte arvu suurenemist ja uute (noorte) tõlkijate tulekut. Need asjad on muidugi ka omavahel natuke seotud ja tendents juba eelmistelgi aastatel märgatav. Kindlasti tuleb tähele panna ka väikesi kirjastusi, kellel on julgust ja haridust välja anda hämmastavaid asju, nagu näiteks Johannes Esto ja Iselugu.

Sel aastal hakkas veel silma, et õige mitu tõlkijat on üllitanud olulisi teoseid, mis senini eesti kirjanduspildist puudu. Tõlkijate taseme kohta ütleks, et kui arvestada neid, mida luges žürii, siis ega päris halbu tõlkeid ei olnud. Säravaid tõlkeid võiks siiski rohkem olla. Viimatiöeldu puudutab muidugi neid tõlkeid, mis üldse konkureerima pääsesid. Tõlgitud teoste hulgas on palju suhteliselt lihtsaid, aga hästi kirjutatud lugusid, mis on aga tihti lugejate lemmikud. Domineerib proosa, aga siin pole midagi imestada.

- Miks valisite nominentideks just need teosed?

Nominendid valisime, lähtudes statuudist: tõlge, teos, tõlkija varasem panus. Me lugesime, arutasime ja vaidlesime, nagu peabki, aga leidsime üksmeele. Ühtaegu mõistsime, et peaks olema veel üks tõlkepreemia. Meie hindasime ilukirjanduslikku tõlget, aga Eestis ilmub rohkesti mõttekirjandust, tekste, mida ei saa pidada „päris“ ilukirjanduseks. Paljud niisugused tõlked on väga kõrgel tasemel ja olulised, ka neid tuleks esile tõsta ja tunnustada.

- Millised tendentsid teevad teid murelikuks ja miks?

Murelikuks teeb, et ilukirjanduslikus tõlkes kohtab üha rohkem akadeemilist keelekasutust, koguni interneti- ja ajakirjanduskeelt. Kohati hakkab nukrakstegevalt silma ka tõlkijate keelelise stiilitunde mõningane hajumine. Tunda on ka hea käega toimetajate nappust. Nii mõnegi teose esiletõstmist takistas toimetajapraak. Võib-olla mängib mingit rolli kiirustamine, mis ei pruugi tuleneda tõlkija tahtest, vaid on üleüldiselt tõttava aja küsimus - palju tegemist, kõigega kiire, tähtajad tõukavad tagant, pole mahti süveneda.