Eesti kirjanduse pärast muret tundma ei pea

Olavi Ruitlane Foto: Eero Vabamägi

Eesti kirjanduse pärast muret tundma ei pea – see on mitmekülgne ja paljutahuline, elujõuline ja kirev. Vähemalt nii leiab Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade põhižürii esimees Carolina Pihelgas.

Pihelga hinnangul oli eesti ilukirjanduses mullu tugev proosa-aasta. «Hea meel oli näha, et proosas on hakatud rohkem läbi kirjutama lähiminevikku, näiteks Rein Raua romaan «Täiusliku lause surm», mis tegeles 80ndate lõpuga. Lisaks tõstaksin esile Rein Põdra Siberi-romaani «Suur retk», Jüri Kolgi lühiproosakogu «Suur võidujooks», Märt Lauri mastaapse romaani «Lahustumine» ja Jim Ashilevi «Kehade metsa»,» räägib Pihelgas, kelle nimetatud raamatutest kandideeris auhinnale vaid Rein Raua romaan.

Üks aastaauhindade põhižürii suuri murekohti oli aga näitekirjandus, kus Pihelgase sõnul torkab silma kirjaliku teksti marginaliseerumine. «Ühelt poolt ilmub näidendeid raamatuna väga vähe, teisalt meenutavad lavastustes kasutatud tekstid, mis žüriini jõudsid, tihti mustandeid ja on lavastaja või trupi jaoks pigem hüppelauaks, ja see ei puuduta üksnes postdramaatilist teatrit.  Ehk võiksid teatrid ise rohkem näidendeid kirjastada ning tekstile ka hea toimetaja leida.»