ARVUSTUS
Simon Gray «Finaal»
Lavastaja Roman Baskin, kunstnik Pille Jänes. Tõlkinud Ann Must, toimetanud Jaak Rähesoo
Osades Ita Ever, Kersti Heinloo, Hilje Murel, Liina Olmaru, Mait Malmsten, Tiit Sukk, Aleksander Eelmaa, Karl Tetsmann
Esietendus 7. veebruaril Eesti Draamateatris
«Einoh, täitsa tore tükk oli. Ita Ever on ikka võimas.»
«No ja vaata, see Malmsten oli ka päris hea. Mulle ta meeldib.»
«Jah, nägid, kui naljakaid ilmeid ta tegi siis, kui ta püüdis mitte juua. Lahe. Peaks P-le ka selle triki selgeks õpetama. Võib-olla on kasu.»
«A see mustas kostüümis naine, kirjanik, mis ta nimi nüüd oli. Vot keele peal on ja ei tule meelde.»
«Ta vist pole draamateatri näitleja? Mul ka ei tule ta nimi meelde, tean teda küll, ta mängis «Wikmani poistes».»
«Just! Tiina! Ei, oot, vist oli ikka Liina…? Olmaru? Liina Olmaru. Ta on veel abielus selle, ei tea, mis täna nende nimedega on … selle linnateatri näitlejaga. Ei tea, kas ta päriselus nii palju suitsu teeb? Kui ta oma meest maha jättis, siis ma ka plaksutasin. See oli lahe hetk, mul käis südamest jutt läbi!»
«Nalja sai vähe. Kindlasti esietenduse pärast. Pinges olid.»
«Aga hea lühike oli, ei tea, kas jõuab krimkaks koju. Mulle see eelmine seriaal ei meeldinud. Ega sa ei tea, mida nüüd ETV näitama hakkas?»
Koht: Eesti Draamateatri trepp, vestlejaiks kaks keskea ületanud naist. Mõned minutid varem on lõppenud Eesti Draamateatris Ita Everi 85. sünnipäevale pühendatud lavastuse «Finaal» esietendus.
Tegelikult polegi sellele dialoogile eriti midagi lisada. Eesti Draamateatri uuslavastus on kassahitt (Everi nimi müüb alati saalid täis!), kus leidub mõni üksik ere hetk, kuid üdiselt on tegemist keskpärase lavalooga. Kui see poleks juubelietendus, siis ei peaks sellele sugugi tähelepanu pöörama, sest selliseid halle lavastusi leiab ikka ja alati repertuaariteatrite suurte lavade mängukavast.
«Finaal» viib vaatajad ühe perekonna elutuppa, pärastlõunasesse aega, lõunasupi ja teejoomise vahepealsesse hetke. Isa Jasperi (Aleksander Eelmaa) kutsel, sest tal olevat midagi tähtsat teatada, on lapsepõlvekoju saabunud kaks poega: väidetavalt edukat arstipraksist pidav Henry (Tiit Sukk) ja tema igavesti rase naine Marianne (Kersti Heinloo) ning alkohoolikust meediatöötaja Benedict (Mait Malmsten) koos bestselleriks tõusnud romaani kirjutanud naise Margaretiga (Liina Olmaru).
Kohal on ka õnnetuses elu kaotanud kolmanda venna – kõige ilusama, andekama, lemmikuma – lesk Jenny (Hilje Murel) ning nende teismeline poeg. Kuskil õues mängivad palli Henry ja Marianne viis võsukest ning majas kamandab-korraldab-sahmib ringi kunagine lapsehoidja-koduhaldjas Daisy (Ita Ever).
Publiku ees peaks lahti hargnema puntras elud, sest ootamatult pahvatatakse välja ütlemata jäetud laused, vaheldumisi teeseldakse ning ollakse liiga aus. Kadedus ja omaenda mured on tegelaste käivitajaks.
Lava nurgas tugitoolis istuv Jasper on vait, vahel vaatab ta rääkija(te) poole, vahel keerab demonstratiivselt selja või põrnitseb hoopiski kolmandasse nurka. Jasperi olemasolu võib kergelt unustada, samas on just tema see, kes teab ja talletab kõike. Et siis Jasper, see jõuluvana-jumala parukaga mees, ongi selle (mini)maailma looja ning kellelt poeg Henry nõuab vastust, miks isa ta sigitas, sest siis teaks ta kunagi vastust anda oma lastekarjale.
Laste (pluss maailma kõmu) uudiseid püüab isakoju tulnuilt välja meelitada elavaloomuline ja pisut ullikese moega Daisy. Kuid kuna vana majapidajanna piniseb ringi nagu tüütu sääsk suveöös, ei pööra eriti keegi talle tähelepanu.
Tähelepanuga on ses perekonnas üldse kummalised lood. Keegi ei kuula tegelikult mitte kedagi. Suur osa lavastusest koosnebki monoloogidest. Siiski jääb arusaamatuks salajane jõud, mis muudab isa Jasperi pihiisaks. Isaga kahekesi jäädes hakkavad pojad-miniad miskipärast oma südant puistama ning selles käitumises puudub igasugune loogika (jumala-võrdlus siiski selle lavastuse kontekstis ei kanna).
Lavastus näitab näiliselt eduka ja tegeva perekonna lahku kasvamist ja teineteisest mööda rääkimisi, mitte hoolimist, ent ka sellises perekonnas pöörataks tähelepanu (kasvõi üheks hetkeks, sest kasvatus ja hea komme nõuab!) terve õhtu hüsteeriliselt itkevale vennanaisele. Hilje Mureli Jenny, kelle nutt ei paista olevat leinast, vaid enesehaletsusest tingitud, on kui vihmas vettinud tänavakass, keda keegi ei taha puutuda ja kes muudab lähenemiskatsed oma turtsatustega võimatuks. Kõik see mõjub aga ülepakutuna.
Arusaamatuks jääb ka see, miks isa Jasper ütleb (õigemini karjatab) esimese vaatuse lõpus vaid ühe sõna («Ei!») ning järgmine kord kuuleb vaikiva mehe häält alles teise vaatuse lõpus ehk siis, kui lapsed on kodunt lahkunud, ja mõni hetk enne seda, kui Daisy kujutluses kerkivad ilmetute toaseinte asemele paradiisiaeda meenutav idülliline aianurk ning kaetud teelaud.
Mis täpselt Jasperi tähtis teade on, selgub alles etenduse lõpus. Ja teatajaks pole sugugi vaikiv isa, vaid Daisy, kes tundub kogu ürituse organiseerija. Sest Daisy on jõudnud finaalini, abieluni, mille nimel on kogu oma elu vaeva näinud. Temal oli sõnum, mida lapsed ei taha kuulda, sest nende endi abielud on just mõranemas, veel enam, nad peaksid oma suhtumist Daisysse muutma. Süütunde eest on lihtsam põgeneda.
ERRile antud intervjuus tunnistas lavastaja Roman Baskin, et Ita Ever on harjunud mängima kuningannat, mitte aga teenijannat. Nii Ever kui Baskin andsid selles usutluses mõista, et lavastus sündis keeruliselt. Oma rolliga tuli Ever hästi toime, muutes Daisy armsaks, peaaegu ohutuks vanatädiks, kes võib oma tuuseldamisega siiski kogemata ka maja põlema panna. Ja kas Jasperi laste ema aastatetagune surm nii süütu oligi? Igatahes inglilik Daisy on naine, kes on saanud oma tahtmise. Tema saab asuda elama oma unistuste elu.
Eesti Draamateatri kodulehelt ei leia «Finaali» märksõna alt «komöödia», vaid «maailma dramaturgia». Kaval nipp, arvestades, et inglise näite-, romaani- ja memuaarikirjanik Simon Gray kuulub tunnustatud välisautorite sekka.
Vaatajad, kes on lavastust tutvustavast tekstist lugenud «aga kui on korraga nii palju muresid, siis võib juhtuda, et läheb lausa naljakaks, kui näiliselt edukas perekond näitab oma tõelist nägu» ning on arvanud, et tegemist on komöödiaga, eksivad. Tõsi, teater on hoiatanud (aga mitte lubanud!), et võib juhtuda, et läheb naljakaks. Esietendusel ei olnud naljakas. Publik saalis sai naerda haruharva. Arvestades, et eesti vaataja haarab kinni ka kõige väiksemast võimalusest naerda, siis …
Aplaus esietenduse järel oli südamlik ja pikk, kuid see polnud tänu nähtud lavastuse eest, vaid armastuseavaldus näitlejannale ning sümboolne kummardus kõikide eelnevate rollide, naeratuste, pilkude ja kõige selle eest, mis teeb Ita Everi Ita Everiks.
«Finaal» pole nii suur läbikukkumine kui Roman Baskini eelmine lavastus Eesti Draamateatris, Ita Everi tööjuubelile pühendatud «Teed juuakse kell viis». Kuid Priit Pedajase lavastatud «Tuha ja akvaviidi» – samuti tööjuubeliks valminud – kõrgusesse, vaatamata tegijate ambitsioonidele, kahjuks ei jõuta. Ita Everi kunagise juubelilavastuse, «Kuningas Leari» mastaapsusest pole viisteist aastat hiljem enam julgetud isegi unistada.
Mul on väga halb seda kirjutada ja ma palun vabandust neilt, kellele see haiget teeb, kuid ma ei leia siiski täpsemat sõna kui katastroof iseloomustamaks Ita Everi 85. sünnipäevaks valminud lavastust. Kallis Eesti Draamateater, tegemist on siiski eesti teatri legendiga, kes väärib võimsamat juubelilavastust ehk siis tugevat lavastajat ja põnevamat materjali. Esietendusel nähtud «Finaal» ei ole Ita Everi vääriline.