Hell unistuse laul

Egon Nuter Foto: Heigo Teder/Ugala

Tanel Ingi Soome dramaturgia sarja järjekordne lavastus, Sirkku Peltola «Erakordselt heatahtlik mees» on karge, ilus ja liigutav lavatükk, mille peaosa on kirjutatud otsekui spetsiaalselt Egon Nuterile. 

Nuteri leebe, kuid jõuline mäng annab lavastusele kaalu, mida see võrdlemisi lihtne ja sageli groteski kalduv lugu püüab omalt poolt toetada. Nuter mängib kuuekümnendatesse eluaastatesse jõudnud Rainet, kelle elu pöördus pea peale just siis, kui oleks olnud aeg elutöö vilju maitsma hakata. Ta oli Kintua valla kaadriosakonna ülem, vallad aga ühinesid ja töö sai otsa. Ka abielu jooksis vaikselt karile ja nii leidiski ta ennast ühel päeval üksiku töötu mehena ühetoalisest üürikorterist.

Nuteri mäng on puhas meistriklass, tema kehastatud Raine kuulub sellesse haruldasse inimtüüpi, kes ongi päriselt õnnelik teistele head tehes. Nuteri soe mäng on võimas oma tagasihoidlikkuses ning jõuline petlikus saamatuses. Ta ei ela ideaalmaailmas, aga püüab sinnapoole. Aga võib-olla ei püüa ka, ta ehk ei oskagi teisti elada ja olla.

Raine üritab uues reaalsuses hakkama saada nii hästi, kui oskab, ning ta võetakse katseajaga tööle vahvaid robottolmuimejaid müüva firma müügiagendiks. Töö on tüütu, aga elule annavad värvi mälestussädemed ning südames ihkab ta kasvõi korraks tagasi sinna kaugesse paika, kus ta oli noor ja õnnelik. Võimalik, et need pole mälestused, mis annavad tema rutiinsele elule sära, vaid pigem on tema enda võimuses mälestused uuesti särama panna. Sest ta on erakordselt heatahtlik mees.

Mingis mõttes tulevad meelde paralleelid Isaac Asimovi «Valeliku robotiga», mille peategelane Herbie, delikaatne robot RB-34, oli sunnitud end kohandama keskkonnaga ning käituma selle loogika ja nõudmiste järgi. Herbie suutis lõpuni endaks jääda, Raine suudab samuti. Kuid kõigel on oma hind. Erinevalt Herbiest ei näi leebe Raine siiski kannatavat ega lähe välja kompromissidele.

«Ta on nagu küsimärk, mille ees pole lauset,» ahastab Raine minia Iiris (Kata-Riina Luide), kes ei suuda kuidagi taluda, et talumatult leebe äia läheduses hakkab ta end automaatselt halvasti tundma.

Sirkku Peltola on soomlaste produktiivsemaid näitekirjanikke ja lavastajaid, keda on mängitud ka Eestis, muuhulgas Ugalas, kus lavastus «Väike raha»  jõudis lavale viie aasta eest samuti Tanel Ingi käe all. Eestlasel ja soomlasel on ühise keele leidmine kerge, soome kultuuri DNA kattub meie omaga. Laval ei pingutata soomepärasega rõhutamisega liiga palju, isegi ajalehed on eesti omad. Samastumisvõimalusi on rohkelt.

Toreda kõrvalosa teeb soomlase arhetüüpi, õllelembest rämedat Kalevit kehastav Andres Tabun. Kalevi kannab taskus hädapärast õllevaru, jalas viigipükste juurde turutosse ega ela mitte just ülemäära komplitseeritud elu. Usutavad on Raine mässumeelse teismelise lapselapse osa mängiv Klaudia Tiitsmaa ja oma kummalises maailmas elava vanaproua Annuna küll kõigest mõne, ent see-eest mõjusa korra laval vilksatav alati karismaatiline Luule Komissarov.

Nii lava- kui ka muusikaline kujundus on minimalistlik ning see aitab omakorda esile tõusta Egon Nuteri tegelasel, kes ei võta meisterlikult välja mitte üksnes pool-, vaid isegi veerandtoone ning teeb kõnekaks ka väljaütlemata sõnad. Naeruse näoga Raine paneb valu võbelema ja nukruse helisema. Isegi kui Nuterit enam laval ei ole, on tema kangelase kohalolek endiselt ometi lausa füüsiliselt tuntav ja see on juba nähtus, mida teatris iga kord naljalt ei kohta.  

LAVASTUS

Sirkku Peltola «Erakordselt heatahtlik mees»

Lavastaja: Tanel Ingi

Tõlkija: Ülev Aaloe

Osades: Egon Nuter (külalisena), Andres Tabun, Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Triinu Meriste, Kata-Riina Luide, Klaudia Tiitsmaa, Kiiri Tamm ja Luule Komissarov

Esietendus Ugala black box’is 12. veebruaril