«Klassikokkutulek»: nalja nabani ja naba alla ka

Veri vemmeldab: Toomas (Henry Kõrvits). Foto: Kaader filmist

Seda filmi oli ammu vaja. Eesti filmide paljukannatanud publik on «Klassikokkutuleku» kuhjaga ära teeninud. Pärast üsna haledalt lati alt läbi jooksnud «Kormorane» (2011) ei tule mulle meelde ühtegi arvestatavat eesti komöödiat.

«Klassikokkutulek» on süüdimatu killurebimine, ja mis oleks lollide naljade märklauaks veel sobivam kui tärkavas keskeakriisis valged heteromehed. Lollikindel valem. Seda tõestab asjaolu, et film on tegelikult 2011. aasta Taani komöödia «Klassefesten» adaptsioon. See osutus nii edukaks, et Taanis tehakse juba kolmandat osa. Oma versiooni tegid ka soomlased.

Režissöör Vilbre keelas mul pärast esilinastust karmilt kasutada arvustuses sõna «formaat», sest seda see polevat. Ma siis ei kasuta, aga mõte on teile nüüd selge. Lugu liigub lobedalt rööbastel, mingeid üllatusi ette ei tule. Te võite vaadates hästi aru saada, kuhu ja kuidas see film tüürib. Kui ikka alguses heeliumiballoon mängu tuuakse, siis pole kahtlustki, et enne lõppu tehakse Buratino häält, aga pole viga, naljakalt tehakse.