Võrdlus: mis vahe on Eesti, Soome ja Taani «Klassikokkutulekul»?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Taani "Klassefesten" 2011

FOTO: Kaader filmist

Värske Eesti komöödia «Klassikokkutulek» on tegelikult Taani samanimelise ja väga eduka filmi korduslavastus.

Taani "Klassefesten" 2011

FOTO: Kaader filmist

«Klassikokkutulek».

FOTO: Kaader filmist

Soome "Luokkakokous" 2015

FOTO: Kaader filmist

Soome "Luokkakokous" 2015

FOTO: Kaader filmist

Pärast arvustuse kirjutamist (loe siit) vaatasin üle ka Taani («Klassefesten» 2011) ja Soome («Luokkakokous» 2015) versioonid. Läksin vist Martin Alguse kiitmisega selle filmi puhul liiale, sest hinnanguliselt 75-80 protsenti «Klassikokkutuleku» tekstist ja naljadest kattub taanlaste algversiooniga.

Oleks siis ainult tekstid. Tuhandetel teatrilavadel on näitleja lausunud Hamleti rollis:
«Mis oleks üllam - vaimus taluda
kõik nooled, mida vali saatus paiskab
või, tõstes relvad hädamere vastu,
vaev lõpetada?»

Aga see, kus ja kuidas ta seisab, milliseid žeste kasutab, sõltub juba näitleja ja lavastaja kunstilisest nägemusest. Siinkohal on Vilbre oma töö lihtsaks teinud. «Klassikokkutuleku» kaadrikommpositsioon ning näitlejate kehakeel kopeerivad ideaalselt algupärandit. Mitmed kaadrid kattuvad nii ideaalselt, et need võiks kui diapositiivid üksteise peale asetada ning pilt ei muutuks eriti hägusemaks.

Eesti filmi eristab originaalist aga see, et Mardist (Mait Malmsten) on tehtud copywriter. See on Eesti kontekstis eriti tähenduslik, sest eks ole väga paljud Eesti loomeinimesed ja ajakirjanikud (allakirjutanu kaasa arvatud) omal ajal seda kibedat leiba maitsnud. Nii seisab ka Mardi töölaual klaasist kamakas kirjaga «Aasta copywriter 1998». Väga armas detail.

Soome versioon on aga on hoopis tükk omaette. Originaalist on siin kõige kaugemale mindud. Muudetud on tegelaste omavahelisi suhteid ning uue elu on saanud terved stseenid. Nii näiteks kärsatatakse Andrese/Anttti naise üle löönud pilatesetreeneri/suhtenõustaja suguelundeid taseriga ja ööd enne klassikokkutulekule sõitmist ilmestab hoogne grupiseksistseen. Kokkuvõttes on Soome film, mida saatis linastudes peadpööritav publikumenu ning kriitikute õudusoiged, kunstiliselt kõige nõrgem.

Isiklikult on mulle kõige sümpaatsem ikka meie oma «Klassikokkutulek».

Hoolimata režissööride kunstilisest nägemusest on kõigis kolmes filmis üks ühine element, see on see kummaline Citroën Berlingo, millega kutid ringi sõidavad. Miks Berlingo? Kas Citroën on eriti mõnusa reklaamidiili teinud?

Tagasi üles