Enn Kunila tegi Eesti Kunstimuuseumile toeka kingituse

Kumu peab oma 10. sünnipäeva Foto: Eero Vabamägi

Umbes aasta eest tagastati Eesti Kunstimuuseumi kogust erakogusse seitse kunstiteost, teiste hulgas ka kolm Konrad Mäe (1878–1925) teost – söejoonistus «Marie Reisiku portree» ning õlimaalid «Maastik tuulikuga» ja «Veneetsia». Kunstikoguja ja ettevõtja Enn Kunila ostis need maalid enda kogusse ning kinkis Kumu 10. sünnipäeval Eesti Kunstimuuseumile. Samuti kinkis Kunila muuseumile ajavahemikul 1906–1925 Mäele saadetud 200 postkaardist koosneva kogu.

Miks otsustasite need kolm tööd Eesti Kunstimuuseumile kinkida?

Õnneliku saatuse tõttu on need maalid jõudnud minu kunstikollektsiooni. Sisetunne aga ütles, et nende tööde õige koht on kunstimuuseumis. Neil töödel on olnud keeruline saatus, ja mis puutub muuseumisse, siis muuseum on teinud need tööd avalikkuse jaoks tuntuks ja eelkõige muuseumi tegevuse tulemusena me neid tunneme. Enne oma kollektsiooni sattumist teadsin neid töid ju väga hästi. Neid on palju reprodutseeritud ja üleüldse on tegemist suurepäraste teostega.

Teie arvates on siis parem, kui need maalid on muuseumis, mitte teie erakogus?

Kunsti puhul on minu meelest kõige olulisem, et seda näidatakse. Muuseumi osas pole ju kahtlust, et neid ei eksponeeritaks – need olid ka püsiekspositsiooni tööd.

Oma kunstialases tegevuses olen lähtunud ka sellest, et näidata võimalikult palju oma kogus olevaid töid – teha näitusi, reprodutseerida –, et inimesed teavad nende maalide olemasolust ja saavad neid ka näha.

Eesti Kunstimuuseumi ja Kumuga seob mind pikaajaline sõprus. Olen olnud nüüd juba pea kümme aastat Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade Seltsi juhataja, Mikkeli muuseumis toimus mõne aja eest minu kogust koostatud näitus, samuti olen töid laenutanud Eesti Kunstimuuseumi näitustele, viimati näiteks Kumus toimunud Ants Laikmaa näitusele.

Olen aru saanud, et olete suur Konrad Mäe loomingu austaja.

Konrad Mägi on kindlasti üks minu suurimaid lemmikuid. Temaga seob mind üldse pea et minu esimene mälestus kunstist.

Kui umbes kümneaastase poisina ema käe kõrval Kadrioru muuseumis käisin, siis kõige eredam ongi mälestus ühest Mäe konkreetsest tööst. Olen üritanud ka välja selgitada, mis töö see olla võis. Tänaseks olen veendunud, et tegu oli maaliga «Merikapsad», mida on ka väga palju reprodutseeritud. Selline heledates toonides ja hästi värviküllane töö, mis jäi eriliselt hinge.

Sealt see kõik algas. Enda kogus on ka olulisel määral Mäe töid ja pean teda meie kõigi aegade esimaalijaks.

Teie otsust kinkida teosed muuseumile võiks tõlgendada ka kui «positiivset signaali», mis puudutab erakogude ja riiklike muuseumide vahelist koostööd Eestis, mis olevat üsna lapsekingades, võrreldes sellega, mis on mujal maailmas.

Mujal maailmas on, jah, sedasorti koostöö väga levinud. Erakogud kingivad ja annetavad töid väga sageli riiklikele muuseumidele. Esineb ka seda, et riiklikud muuseumid müüvad teatud juhtudel oma kogu töid erakollektsioonidesse.

Kui nüüd erakogude ja riiklike kogude koostööst üht näidet tuua, siis suurema osa Viini Albertina muuseumi püsiekspositsioonist moodustab Rita ja Herbert Batlineri kollektsioon, mis on annetatud muuseumile. Sellesuunaliseks heaks näiteks Eestis on Johannes Mikkeli muuseum.