Margus Tõnnovi M-aalid näitavad muusikat

Öeldakse, et pärid ande, saad kraesse ka kohustuse – olgu see protsessina nii rakse kui tahes, kunstnikul on sisemine surve luua ja ennast selleläbi väljendada. Maalikunstnik Margus Tõnnovi elus toimus see asi veidi teisiti. Kõik tundus küll olevat selges rööpas – andekas lõpetaja, mitmed silmapaistvad näitused, aga siis haaras elu ise ohjad ja surus enda väljendamise maalide keeles tahaplaanile. Marguse M-aalid on nagu tagasitulek peale viieteistkümne aastast pausi. «Ju siis midagi jäi pooleli,» ütleb autor ise tagasihoidlikult.

Miks M-aalid, mida see sinu jaoks tähendab?

See on suur üllatus. Ma poleks arvanud, et kunstimaailm mind veel kunagi selliselt kõnetaks. Paus on olnud pikk ja põhimõtteline – mitte et ma pole ise maalinud, ma pole isegi mitte näitustel käinud. Eks selles oli võib-olla ka omajagu traagikat, kui elu sundis mind kunstile selja keerama. Tegin seda siis kohe radikaalselt ja äärmuslikult nagu mul tavaks. Minupärast oleks Picasso võinud uuesti sündida ja ma oleksin öelnud, et mul on sellest ükskõik.

Mõnes mõttes saab kunst alguse sellest, mida elu sulle toob, mida sa sealt välja filtreerid. Ma olen seda tüüpi inimene nagu käsn – panen kõike tähele, mäletan kõige peenemaid detaile mõnes ilusas hetkes, iman kõik endasse ja talletan. Ja kui puudub selline võimalus välja elada, võib see muutuda raskeks. Hingemurede raviks on mulle soovitatud kunstiteraapiat, aga siis tundsin võitlusvalmilt, et miks? Siis teha juba päris kunsti!

Kas kunst, maalimine oli sinu jaoks teraapiline elamus?

Üldse ei olnud! See oli vastupidi, väga raske, tõeline piin. Loominguline protsess on minu jaoks alati kannatuste rada enne kui sa jõuad viimaks välja selleni, mida sa ise usud. Aga samas – vaatasin neid maale ja kuulasin, mida publik räägib – need pildid on väga helged. Minu meelest peakski kunst olema selline, et protsessi traagika ja loomise valud peaksid lõppresultaadist kõik olema juba välja filtreeritud. Inimesele peaks alles jääma puhas inspiratsioon, impulss, mis laseb tal endal edasi mõelda ja tunda. Kui sa küsid, mis tehnikas ma maalin, siis see on emotsioonide keel.

Kuidas näitus sündis?

Maalisin neid pilte kahe aasta jooksul, endale, kuni tuli tunne, et oleks vaja mingi kokkuvõte teha. Mul oli näituse kujundajana kõrval hea sõber, koolikaaslane ja tegevkunstnik Andres Koort. Ta on mulle suur eeskuju, kelle ees ma alati võtan mütsi maja. Samuti austan seda vankumatut otsust jääda kestvalt kunsti juurde. Tema ise ja tema pildid on minu silmis nagu meditatsioon ning ka see koostöö mõjus nagu meditatiivne ja maailma avardav ühine rännak. Kellegi teise värske vaade loomingule, kui see tuleb mõttekaaslaselt, on alati omamoodi valguskiir.

Millest su näitus räägib? Siin on selgelt tunda impressionistide meeleolusid.

Jah, tegin oma variatsioonid kuulsatele töödele Le Bassin aux Nympheas just kummardusena Monet’le, kelle oskust tajuda, püüda ja edasi anda tunnet ma väga imetlen. Aga veel enam maalin ma muusikat – helide maailm, selle dünaamika, muutlikkus. M-aalid on puhas muusika, ainult seda mul kirge kujutada on. Ja mitte mingid kauged harfihelid või neutraalne liftimuusika, ei! Tunnen kohe ära selle muusika, mis minuga kokku kõlab, selles peab olema minu jaoks mingi groove, mis edasi viib. Nii et seda võib selle näituse kohta kindlasti öelda ka – groovyd pildid.

Siin on palju erinevaid toone ja faktuure, lausa moodsaid bareljeefe.

Sellepärast, et mind huvitab tunne. Mind huvitab luua maailm, kus sa saaksid muusikat vaadata ja isegi muusikat katsuda. Puudutada seda ruumilisust. Mitmekihilisus on minu jaoks tähtis mõiste, iga mõtte taga on veel midagi, iga heli taga on harmoonia, iga mõtte taga veel teine, salamõte. Minu jaoks kujunes loomulikult nii, et ma ka maalikunstis oma emotisoone annan edasi läbi erinevate kihtide. Aga mulle ei meeldi liiga diibid mõtted, mis kedagi enam ei kõneta. Palju ilusam on võtta elu lihtsalt. Kuulad head muusikat, vihud tantsu, vaatad midagi, mis su meeled liikuma paneb.

Mis on sinu kunsti märksõna?

Elamus, see on peamine. Eredaid elamusi me otsime ju elust kõik, selle nimel me elame. Ja ehkki maalikunst tundus mulle kõige ebatõenäolisem koht, kust selliseid elamusi leida, ometi nii juhtus.

Ma tõesti soovin, et inimesed kes vaatavad neid maale, saaksid oma laksu kätte, tugeva tunde. Ja mind ei häiri sugugi, et emotsioon on kaduv ja kehtiv vaid hetke, see hingevärahtus on täiesti väärt seda, et midagi luua.