N, 7.12.2023

Harper Lee mälestuseks: ainult õiglus on igavene

Rein Veidemann
, TLÜ emeriitprofessor / Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
U.S. President George W. Bush smiles before awarding the Presidential Medal of Freedom to American novelist Harper Lee (L) in the East Room of the White House, Washington, in this November 5, 2007 file picture. Lee, who wrote one of America's most enduring literary classics, "To Kill a Mockingbird," about a child's view of right and wrong and waited 55 years to publish a second book with the same characters from a very different point of view, has died at the age of 89. REUTERS/Larry Downing/Files TPX IMAGES OF THE DAY
U.S. President George W. Bush smiles before awarding the Presidential Medal of Freedom to American novelist Harper Lee (L) in the East Room of the White House, Washington, in this November 5, 2007 file picture. Lee, who wrote one of America's most enduring literary classics, "To Kill a Mockingbird," about a child's view of right and wrong and waited 55 years to publish a second book with the same characters from a very different point of view, has died at the age of 89. REUTERS/Larry Downing/Files TPX IMAGES OF THE DAY Foto: REUTERS FILE PHOTO/REUTERS

Kui lahkub suurvaim, siis on mul kombeks kummarduda mõne tema teose kohale. Ei, mitte ainult austusest looja vastu, kes ju enamasti jääb vaid kaugeks nimeks, vaid ka, ja võib-olla isegi ennekõike, meenutamaks loomingust saadud elamust. Kirjaniku puhul võib see olla mõni lehekülg talle kuulsust toonud raamatust, kunstniku puhul maal, helilooja puhul muusikateos.

Ameerika kirjanduse moodsaks klassikuks peetav Harper Lee, kelle nime ma pidasin mõnda aega mehele kuuluvaks, sest teose esmalugemisel 1964. aastal polnud Google’it, kust järelkontrolliga selgunuks tema eesnimi Nelle, on üks neist üliharvadest kirjanikest, kes ainsaks jäänud romaaniga «Tappa laulurästast...» end maailmaklassikasse kirjutanud. Minu noorusajal, romaani tõlke ilmudes (tõlkija Valda Raud) tõusid toonastes välis-(tänases mõistes maailma-)kirjandusteostes määravaks nende pealkirjad või sulasid nad kokku teoste endiga. Need minu põlvkonda, mind ennast igatahes mõjutanud raamatud olid Kerouaci «Teel», Goldingi «Kärbeste jumal» ja Harper Lee «Tappa laulurästast...». Neist viimane jäi esmalugemise aegu vahest kõige kaugemaks.

Aga nüüd, pärast sõnumit kirjaniku surmast – tõsi küll, kuna ta elas varjus, siis arvasin Harper Lee juba ammu lahkunute hulgas olevat – uuesti tema 1930. aastate keskpaiga Ameerika ühiskonnast jutustavat Alabama-romaani kätte võttes ja üle lugedes avastasin, kui tänapäevaselt see kõlab. Seda, et süütut inimest on võimalik süüdi mõista ning surmanuhtlusega karistada juba tema nahavärvuse põhjal, nagu see juhtub romaanis vigase neegri Tom Robinsoniga, ei kogetud tol ajal üksnes Maycombi maakonnas. Rassiline segregatsioon ja diskrimineerimine kestis Ühendriikides kuni Martin Luther Kingi kuulsa kõneni «Mul on unistus» (1963). Ta pidas selle sealsamas Alabama osariigis romaani ilmumisest kolm aastat hiljem. Ning viis aastat hiljem oli just King üks neist lauluräästastest, kes atentaadi käigus Memphises tapeti. Tänapäevase, aga võib-olla et koguni igavikulise kõla annab Harper Lee romaanile selle võimas üldistusaste, mille võib kokku võtta küsimusega: «Kuidas suhtuda teise rassi, kultuuri, religiooni, teise ühiskonnaklassi kuuluvasse inimesse, kui sa satud mingitel (ajaloolistel) asjaoludel elama temaga ühel tänaval, ühes linnas, maakonnas, riigis?» Kuidas üldse suhtuda Teise? Kas on olemas alust, millel «oma» ja «võõras» võivad koos eksisteerida?

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles