/nginx/o/2014/06/07/3097328t1h205a.jpg)
Postimees taasavaldab Eri Klasi mälestuseks mõned peatükid Paavo Kanguri kirjutatud elulooraamatust «Eriline Eri Klas», mis ilmus Eri Klasi 75. juubeli puhuks 2014. aastal.
Katkendeid Eri Klasi elust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Saul ja Eri Klas Moskvas
1957. aasta august Moskvas Lužniki staadionil. Läbi miilitsaspaleeri saabuvad taksoga väravate ette kolm noort inimest. Esiistmel on Peeter Saul, seljas valge tolmumantel, peas kaabu ja ees mustad päikeseprillid. Taga istub Heli Lääts koos Eri Klasiga, kes kannab ruudulist pluusi. Nad tulevad taksost välja ja keegi daam kilkab oma pojale: «Smatrii, sõnok, smatrii, kakoi žirnõi amerikanets!»
«Amerikanets» on Peeter Saul, Heli peigmees ja Eri Klasi südamesõber. Heli Lääts on ansambli «Metronoom» supertäht ja Eri «Metronoomi» varumees. Kui vaja, lastakse ta platsile. Ta on ju alles 18-aastane, kuid ansambli kunstiline juht Uno Naissoo on talle kui lootustandvale kergemuusikule pilgu peale pannud. Lauljana eelistab ta loomulikult tolle aja meestähte number üks – Kalmer Tennosaart. Raske on hinnata, kui palavad on Heli ja Peetri suhted, küllap mitte nii kuumad, et istuda takso tagaistmel ja teineteise põlve silitada. Eri ei ole veel kuulus dirigent, vaid alles õpipoiss. Ta ei mahu kultusbändi «Metronoom» esiviisikusse. Tulevane kuulsus on alles algaja, kellel on Uno Naissoolt, Emil Laansoolt ja teistelt gurudelt veel palju õppida.
«Moskva festival oli 1957. aasta juulis ja augustis. Istusime Filharmoonia ees bussi ja see viis meid Balti jaama. Peeter oli mind saatmas. Alguses oli üleliiduline noorsoofestival ja siis valiti ka meie bänd «Metronoom» välja ülemaailmsele festivalile, mille lõppkontsert oli Lužniki staadionil,» jutustab Heli Lääts. «Sõitsime taksoga otse värava ette. Esiistmel istus Peeter, seljas valge tolmumantel, peas kaabu ja ees mustad päikeseprillid. Taga istusin mina koos Erkaga, kellel oli seljas ruuduline pluus. Loomulikult saime tähelepanu.
«Moskvas oli koos kirju seltskond. Uudistasin ka mustanahalisi, sest polnud neid varem näinud. Ühel külmal augustikuu õhtul oli meil bankett. Uno Loop haaras minu sõrme ja torkas sellega ühe muusiku ribidesse, öeldes ise, et nüüd oled musta meest katsuda saanud. Elasime mingi tehnoloogiainstituudi ühiselamus. Kord kuulsin, kuidas noormees ja neiu kõrvallauas omavahel meeleheitlikult inglise keelt purssisid. Siis läks neil nii palavaks, et kahvel kukkus maha ja noormehe suust tuli «kurat». Ja neiu hüüatas puhtas maakeeles: «Issand jumal, kas sa oled ka Eestist?»» meenutab Heli Lääts naljakaid kõrvalpalu.
Moskvas on neil päevil ligi tuhat eestlast, pooled neist kuuluvad ametlikku delegatsiooni – rahvatantsijad, koorid, ansamblid – ja neile lisaks on lähetatud ligi nelisada eesrindlikku noort, teiste seas «Estonia» noor baleriin Ülle Ulla. Eri Klas ja Ülle Ulla isegi kohtuvad ühes jäätisekohvikus Gorki pargis, kuid lugu sellele ei järgne. Kuid neile jäävad teineteise näod hästi meelde.
Kuid parajasti on lavale astumas Heli Lääts koos ansambliga «Metronoom» ja esitamas oma lugu «Cha-cha». Seejärel võib ehk tulla lugu «Suvi talves», kus Heli Läätse toetavad meessolistid Kalmer Tennosaar ja Uno Loop. Järgnevad Tennosaare hitid «Kadriorg» ja «Lucianella».
Kui on tõusnud kuu
ja tähehelki on täis laguun,
kaua võib öös kitarri kuulda siis,
vetepinnal jääb kostma vaikne viis.
Nimetatud lood on salvestatud «Metronoomi» Moskvas lindistatud vinüülplaadile.
/nginx/o/2014/06/07/3097354t1h0a2c.jpg)
Talts ja Klas suruvad kätt
1968. aasta. Tulevane olümpiavõitja tõstmises Jaan Talts ja Eri Klas panevad käed kokku ning hakkavad suruma. Eri ettepanekul tehakse seda vasaku käega. Sündmus võib aset leida Eri klassivenna Tõnno Lepmetsa majas Rõika tänavas.
Tallinna «Kalevi» korvpallimeeskond on teinud hea mängu ja meeskonna kapteni Tõnno Lepmetsa juures Rõika tänavas on väike koosviibimine. Lepmetsal on maja keldris baar, kuhu on saabunud ka Eri Klas ja Jaan Talts.
«Me oleme Eri Klasiga seltskonnas kätt surunud, see vastab tõele,» meenutab olümpiavõitja Jaan Talts. «Olime edevas meeleolus ja hakkasime jõudu katsuma. Eri Klas tegi ettepaneku suruda vasaku käega ja võitis, sest paremakäeline inimene ei oska vasaku käega midagi teha. Ma arvan, et olin siis poolraskekaalus, kindlasti olin olnud juba Euroopa meister, ehkki mitte veel olümpiavõitja. Üks olümpiahõbe tõstmises peaks dirigendist ikka jagu saama, kuid mina ei saanud. Eri vasak käsi on väga tugev. Olin siis 23- või 24-aastane, olin 1967. aastal tulnud Kiievist sõjaväest. Mida sõjaväes ikka tehakse? Tegin trenni ja kuulasin raadiost korvpalliülekandeid. Ma tegin sporti spordi pärast. Spordis valmistutakse ikka järgmiseks võistluseks ja treenitakse, et järgmisel päeval võita oma vastaseid. Ühe sõnaga öeldes, mina olin parajasti lootustandev tõstja, kes 1968. aasta Mehhiko olümpiamängudel sai poolraskekaalus hõbemedali. Umbes sel ajal surusime Eri Klasiga kätt. See võis juhtuda Tõnno Lepmetsa pool, sest neil aegadel spordimees kõrtsi ei läinud. Lepmets oli Tallinna «Kalevi» kapten, Nõukogude Liidu koondise liige ja Euroopa meister ning Eri klassivend. Tema juures me pärast mängu aeg-ajalt kohtusime.
Ajasime veidi juttu ka. Seltskond oli kirju: Peeter Saul, Eri Klas, Aadu Kana, Ada Lundver, Toomas Leius, Mikk Mikiver, hiljem ka Jaak Lipso. See oli tollane fenomen, et kultuuri- ja spordiringkonnad suhtlesid omavahel tihedalt, uutel aegadel ollakse rohkem kapseldunud. Kui midagi toimus, siis tehti asju koos ja sport oli kultuuri osa. Nii vaadati koos korvpalli ja mindi pärast mängu ka ühiselt võitu tähistama. Meil Eriga oli sarnane veregrupp. Käisime teineteisel külas ja kui kokku saime, kallistasime. Kui ma 1971. aastal püstitasin Tallinnas ühel päeval kuus maailmarekordit, oli Eri Klas võistlusi vaatamas ja kutsus mind õhtuks külla. Selle õhtu veetsin Eri ja Anna Klasi kodus. Anna Klas tegi väga hea salati ja Eri pakkus klaasi šampust. Ma mäletan, et Eri on mänginud mu ema klaveril, aga võib-olla on sellel mänginud ka Neeme Järvi. Igatahes oleme Eriga koos Neeme Järvil Kirbu jõe äärses suvilas külas käinud ja minu vend Ants ostis ära Neeme Järvi vana Volga, kui maestro tõi omale välismaalt uue auto. Eriga oleme jäänud tänaseni headeks tuttavateks. Me saame paljudest asjadest ühtemoodi aru. See ongi see, mis inimesi seob ja vastastikku austama paneb. Loomulikult aitab kaasa, kui oled oma ala proff ja isiksus,» räägib Jaan Talts.
Tööstuslegend Aadu Kana täiendab: «Oli kaks seltskonda, mis oma- vahel mõnikord ka segunesid. Tõnno Lepmets oli minu isiklik ja perekonnasõber, olime mänginud ühes meeskonnas Kalevis ja TPI-s , tulnud koos mitmeid kordi Eesti meistriks, tihti mängisime peredega bridži. Vahel tuli ka tööd teha, mina aitasin tema majas vett ja kanalisatsiooni sisse panna ning tema aitas minu suvilas müüritöödel. Teine seltskond oli koondunud tennisist Toomas Leiuse ümber, kes oli minu pinginaaber. Selles seltskonnas käisid ka Ada Lundver, Mikk Mikiver, Ants Vähejaus, Elonna Spriit, Eri Klas, Rein Tölp, Tiiu ja Jaak Parmas ning paljud teised spordi- ja kultuuritegelased. Ka Eri Klas ja Jaan Talts tundsid mõlemat seltskonda. Eriga seoses on mul eredalt meeles, et kui Eestisse saabus esimene partii sõiduautosid Žiguli, siis saime mõlemad sellest partiist omale uue auto.»
/nginx/o/2014/06/06/3095020t1hd955.jpg)
Kõrvalepõige Kuubale ja Tokiosse
1970-ndad. Havanna. Eri istub kaldapealsel avenüül Del Puerto ja vaatab merd, ise randmekotiga mängides. Järsku rebitakse ta käest kott ja kostab eemalduvate sammude müdinat. Eri hüppab püsti ja vaatab tõtt viie kohaliku ambaaliga.
1970-ndatel avanevad Erile ka Goskontserti tööpakkumised. Kui ta saab esimest korda võimaluse sõita Kuubale, Havannasse dirigeerima, siis küsib ta kultuuriametnikult:
«Mida ma pean juhatama?»
«Miks see teid huvitab?»
«Teate, ma sõidan teispoole maakera võõra orkestri juurde. Oleks parem, kui ma teaksin.»
«Kas see on tõesti nii tähtis?»
«Muidugi on!»
«No olgu, ma vaatan, Prokofjevit.»
«Kuid mida täpsemalt?»
«Jumal hoidku, mingit sümfooniat! Ei oska või?»
«Tal on neid sümfooniad mitmeid.»
«No seitsmendat.»
See on Goskontserti tase. Lennujaamas kohtab Eri Klas tuntud pianisti Aleksander Slobodjanikut. Nad jõuavad koos Havannasse ja neil on vastas kaks autot: Klasile must ja Slobodjanikule valge auto. Pianist hakkab virisema diskrimineerimise üle ja saavutab, et saab endale mustanahalise tõlgi, kui Erile antakse valge tõlk. Nad jõuavad hotelli. Slobodjanik peab minema kohe kontserti andma, Eri aga läheb basseini äärde päevitama ja ujuma. Öösel koputatakse Eri uksele. Ukse taga on kuulus vene pianist, aga purjus, käes liitrine pudel rummi ja džunglinuga matšeete.
«Mis juhtus?» küsib Eri. «Käisin kontserti andmas, aga klaverit ei olnud, see-eest rummi oli palju. Kuule, aita ära juua.» Selline on Eri esimene Kuuba-lugu.
Järgmisel reisil istub ta Havanna kaldapealsel ja äkki tõmmatakse temalt ära randmekott passi ja 5000 peesoga. Eri hüppab püsti ja tema ümber on viis profipoksija mõõtu kuubalast. Teha pole midagi. Ta seab sammud politseijaoskonda ja ootab järjekorras prostituutide ja kassiotsijate vahel, kuni lõpuks jõuab järjekord ka temani. Eri jagab seletusi ja saab paberi, et ta on paljaks varastatud. Tema mure on see, et raha on Goskontserti oma, 80 protsenti teenitust tuleb anda Goskontsertile. Kui ei anna, siis ootavad teda suured trahvid. Lõpuks kurdab ta oma kurba saatust kohalikule orkestrile. Keegi hea inimene leiab talle 5000 peesot öeldes, et kui talle sobib, siis saatku selle eest Nõukogude Liidust VEF-raadio. Eri läheb rõõmusõnumiga saatkonda ja ütleb, et sai raha ja probleem on lahenenud.
«Ei, teie probleemid alles algavad. Mõelge järele, kus see raha tuleb, ilmselt tahab CIA teid värvata.»
Eri üritab vastu vaielda ja küsib: «Kas te laenaksite mulle 30 rubla?»
«Miks?»
«Et ma saaksin Moskva lennujaamas takso võtta?»
«Ei!»
«Kas te laenaksite mulle 2 kopikat?»
«Miks?»
«Ma olen ju rahatu, aga mul on vaja lennujaamast helistada!»
«Ei!»
Kuuba-lugudele järgnevad uued sõidud ja lood: Jaapan, Prantsusmaa, Kreeka, Filipiinid. Eri õpib väga hästi tundma maailma ja veel paremini Moskva kultuurieliiti. Hiljem kasutab ta oma sidemeid «Estonia» lähetamiseks Stockholmi. Alati ei ole need mängud ja reisid väga lõbusad. Tokios astub Eri hotellitoa uksest sisse delegatsiooniga kaasas olev julgeolekutöötaja ja ütleb, et täna pole mõtet välja minna.
«Miks? Ilm on ilus!»
«Kas viskit on?»
Eri ulatab pudeli viskit, KGB-lane keerab korgi maha ja seletab, et balletitantsija, seejuures veel Maia Plissetskaja onupoeg koos oma toanaabriga on «ära hüpanud». Ja seda reisi esimesel päeval. Eril on taskus otsepilet Tokio-Kopenhaagen, kus tal on järgmine kontsert. See lennupilet läheb hapuks. Kogu seltskond saadetakse tagasi Moskvasse. Olukord on äärmiselt ebameeldiv ja Eri joob end tagasilennul täis. Lennujaamas on tal vastas Volga, mis viib ta kultuuriministeeriumisse nii-öelda väljasõidukomisjoni palge ette. Eri lendab siiski Kopenhaagenisse, kuid koos julgeolekutöötajaga. Igavlev julgeolekutöötaja veedab aega 8. märtsi demonstratsioonil, kus lesbilised daamid nõuavad õigust abielluda omasoolistega. Nüüd on Eri kord liigpüüdlikku KGB-last noomida.
Rongi- ja puhkeruumijutud Neeme Järviga
/nginx/o/2010/11/19/469925t1hd0ce.jpg)
1979, Moskva rong. Dirigendid Eri Klas ja Neeme Järvi sõidavad Moskvast tagasi ühes kupees. Jutt läheb olukorrale riigis. Järvi arvab, et aeg on lahkuda, Klas aga tahab jääda.
Oma raamatus «Maestro» peatükis ««GoWest!»- Lahkumine» tsiteerib Neeme Järvi kahte meest.
«Meie süsteem tapab isiksuse,» ütleb Peeter Lilje.
«Kui ma mõtlen neist asjust tagantjärele, siis Neeme Järvi läks juudi pähe Ameerikasse ja mina jäin eestlase pähe Eestisse,» lausub Eri Klas.
Neeme Järvi annab orkestrile viimased vihjed, tuleb istub dirigendi puhkeruumi tumedasse tugitooli ja hakkab rääkima.
«Me oleme Eriga ühest tähtkujust ning meil on kuidagi ühtemoodi mõtlemine ja arusaamad elust ja muusikast. Meil oli ja on sarnane maailmavaade ning võib-olla oli meil minu lahkumise eel ka mõni intiimsem vestlus. Kõigest ei tohtinud ju rääkida, aga rongis rataste kolina saatel oli mõnusam vestelda. Kes seda täpselt mäletab? Eri on olnud minust kaks takti järel, me liikusime kaheaastase vahega,» jutustab dirigent Neeme Järvi «Estonia» kontserdisaali tagaruumis väikse puhkepausi ajal.
«Eri kodus valitses klassikalise muusika kultus, aga ta oli pujään poiss, tegi ka koerust ja sai selle eest nahutada. Ema sundis teda viiulit mängima, kuid ega see tal välja tulnud, talle meeldisid rohkem trummid. Džässimees oli ta kõva ja tegi igasuguseid asju, tal oli kõrge tenori või isegi soprani moodi hääl. Küll nad laulsid ilusti meeskvartetis. Noored mehed on ikka kergemuusika peale maiad. Ma tegin ka natuke džässi, kuid olin rohkem ksülofonimängija, minu vend Vallo oli Eesti parim džässkitarrist. Eri Klas sai kindlasti džässibändidest head mõju,» ütleb Neeme Järvi viimase lause poolenisti inglise keeles, kasutades väljendit goodinfluence.
Need kaks suurt dirigenti on liikunud karjääriredelil tõesti paari aastase vahega, siiski olla nad sümfooniaorkestri löökpillirühmas vahel harva istunud ka kõrvuti.
«Leningradis me kokku ei puutunud, minul oli kool selleks ajaks läbi, kui Eri sinna jõudis. Ma olen eeskuju andnud kahele mehele – Eri Klasile ja Peeter Liljele – ning kummastki tulid korralikud dirigendid. Meil olid ja on sõbralikud vahekorrad ja suhted. Viimasel ajal näeme Eriga harvem. Oleme teineteisest eemal olnud. Elu on selline. Nagu ta ise ütles, läksin mina juudi pähe Eestist minema ja tema jäi eestlase pähe siia. Ma ei ole solvunud selliste lausete peale. Need tulevad spontaanselt ja eks siin ole huumorit ka. Tänaselgi ajal on puudusi, kõik ei ole sugugi hästi. Ka Erile on ülekohut tehtud. Tema pingutas «Estonia» nimel palju, oma isiklike tutvuste najal viis ta seda teatrit laia maailma. Me pidime Eestis sada korda rohkem pingutama ja töötama kui need, kellele asjad iseenesest kätte tulid. Isegi Vene teatritel, kunstnikel, heliloojatel ja dirigentidel oli lihtsam, Moskva ja Leningradi suured teatrid reisisid pidevalt, aga meie pidime end topelt tõestama. Ma ei usu, et Eri puhul on mänginud rolli tema rahvus, ta on ikkagi tõeline eestlane. Eri on suurepärane suhtleja, võõrad keeled tulid tema suhu iseenesest. Ta on väga andekas, tohutult andekas, vahel raiskas oma andeid tühja, nagu noortel inimestel ikka juhtub. Isegi praegu käib ta juhatamas seal, kus ta käima ei peaks.
Tallinna Filharmoonia sõltub linnast ja riigist, ta peab võitlema isegi kõige elementaarsemate ruumide eest ja õnneks võitis Eri lahingu Mustpeade maja pärast. Kuid see ei ole tema professionaalne lagi. Ta lootis teha suuri asju, kuid ikka pandi jalg ette. Kunstitegelastel on kogu aeg piir ees, igal pool on nii, aga Eestis on seda eriti märgata. Euroopas ja Ameerikas on palju häid orkestreid, aga meil on ainult üks meeskoor ja üks sümfooniaorkester. Meil on iga inimene kulla hinnaga. ERSO on kuldne orkester, haruldaselt hea. Aga kui on halb dirigent, siis orkester mängib vaid noote. Dirigent peab materjali süvenema, võtma orkestrist välja maksimumi. Eri on fanaatik. Ta armastab seda asja, samas mõtleb kavalalt, mida mina alati ei oska. Ta oskab minna õigel ajal õiges kohas õige inimese juurde, aga mõnikord paneb mööda ka. Selline see elu on,» vestab Neeme Järvi.