/nginx/o/2016/02/26/5097287t1hdf5c.jpg)
Maal, kus muusika on osaks meie loost, jääb Eri Klas siia kestma ühena nendest suurtest, kes tõi meist paljud veel lähemale muusikale ning aitas tutvustada selle avarust ja rikkust nii Eestis kui ka kogu maailmas, ütleb president Toomas Hendrik Ilves oma järelehüüdes.
«Ta viis Eesti paljude inimeste südametesse Austraaliast Ameerikani, juhatades tuntud sümfooniaorkestreid üle maailma.
Oma töös Estonia teatris, Eesti Rahvuskultuuri Fondis ja paljudes teistes kultuuriga seotud ettevõtmistes juhatas ta end nõtkelt ja samas kindlalt Eesti kultuuri partituuri.
Mäletan esimest kohtumist Eri Klasiga 30 aastat tagasi Münchenis, ta oli üks nendest vähestest, kes ise julges ühendust võtta Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetusega. Meie vestluses oli muret ja lootust, rohkem siiski lootust.
Eri Klasi suurus oli tema kultuurilises mitmekülgsuses ja vaimses avaruses.
Avaldan sügavat kaastunnet Eri Klasi perekonnale, lähedastele ning paljudele sõpradele ja austajatele kõikjal maailmas.»
/nginx/o/2016/02/26/5097893t1h2799.jpg)
«Puhka rahus, maestro!» teatas peaminister Taavi Rõivas.
«Eri Klas inspireeris ja vaimustas terveid põlvkondi. Nii muusikaga, mis oli tema loometee keskseks sambaks, kui oma isikliku eeskujuga. Tema elujaatav hoiak ja avatud olek puudutas muusikuid tema juhatatud orkestrites, aga ka meie kõigi südameid. Tõelise dirigendina oskas ta näha laiemat pilti, kuulda laiemat kooskõla ning ergutada neid alasid, mis seda kõige enam vajasid – ka väljaspool muusikat, olgu selle näiteks meie rahvuskultuuri fondi eestvedamine veerand sajandi jooksul.
Maestro töö muusikas ja ühiskonnas kestis tõepoolest aastakümneid, hõlmates üha uusi pealekasvavaid põlvkondi. Kõigi nende sügav austus ja tänu jäävad Eri Klasiga ka nüüd, kui tema juhatatud kollektiivide muusikat ja ta helisevat laulu saame nautida vaid tagantjärele.
Minu vanavanemate põlvkonna jaoks tuli Eri Klas lavale sädeleva lauljana, sirgus siis minu vanemate jaoks armastatud rahvakunstnikuks ja dirigendiks ning minu põlvkonna jaoks sai temast juba rahvusvahelise kvaliteedimärgiga Eesti suurmees, kellel – ja ütlen seda siira tänutundega – jagus aega ka isiklike nõuannete andmiseks.
Kuigi tema kodu oli Eestis ja tema tööelu kese Estonias, meie rahvusooperis, oli ta dirigendina ka Eesti saadikuks eri maade orkestrite ja publikute ees.
Mälestan ja tänan austuses lahkunud suurmeest. Tunnen südamest kaasa omastele.»
/nginx/o/2016/02/26/5096513t1h0aea.jpg)
Kultuuriminister Indrek Saar saatis pöördumise maestro Eri Klasi lahkumise järel.
«Lahkunud on suur dirigent, inspireeriv inimene.
Maestro Eri Klas oli Eesti kultuuri tutvustaja maailmas. Teda ootasid enda ette tipporkestrid muusika metropolides nagu London, Pariis, Moskva või Berliin. Koduses Eestis oli ta ühtviisi armastatud nii sümfoonikute kui ka rahvast ühendava laulupeokoori eest. Ta oli sõnakas kaasamõtleja meie kultuurielus.
Mälestan suurt dirigenti ja avaldan kaastunnet Eri Klasi lähedastele.»
/nginx/o/2016/02/26/5097675t1h5ac4.jpg)
«Eri Klas oli suur inimene. Dirigent, aga samas Eesti Vabariigi kodanik. Me teame, et Eri Klas lõi kaasa mitmetel rahvalikel üritustel, kus ta dirigeeris ilma tasu küsimata. Ta oli oli Eesti patrioot. Mul on väga kahju, et teda enam meie hulgas ei ole.»
/nginx/o/2016/02/26/5097565t1hce75.jpg)
«Inimene saab suureks läbi oma tegude ja olemuse. Haruharva kasvab mõne inimese tähendus igavikuliseks, muutudes rahvuslikuks aardeks ja sümboliks. Selline sümbol, vaieldamatu autoriteet ja ühiskonna tasakaalustaja oli kõigi poolt armastatud Eri Klas. Ta oli osa meie rahva ja maa ajaloost, samas alati kaasaegne, päikeseline – meie oma Eri, rahva president!
Vaid pereliikmed ja kõige lähemad sõbrad teadsid võitlusest, mida Eri viimastel kuudel haiglavoodis pidas, lõpuni uskudes, et jõuab koos tärkava kevadega tagasi koju oma armastatud pere juurde. Aga talv on visa taanduma ja veebruaripäevade somp viis viimase jõu vaikuse kutsele vastu panna.
Eri kabineti seinal on raamitud kaks motot, Jevgeni Jevtušenko luuletuse «Karjäär» viimane rida: «Ma teen karjääri sellega, et ma seda ei tee.» Ning Lydia Koidula luulerida: «Käi kindlalt! Nõua õigust! Aeg annab arutust.» Need olid põhimõtted, mida järgides astus ta läbi elu – kultuuri suursaadik, rahva vaimne liider, meie Eri.
Ühes oma viimases intervjuus ütles Eri Klas: «Usun oma rahvasse, usun sünnimaa tulevikku, ja seda lootust ei saa minult keegi võtta. Armastan oma abikaasat, lapsi ja lapselapsi, sõpru ning häid kolleege – armastan elu.»
See armastus jääb meiega ka peale meistri lahkumist.»
/nginx/o/2016/02/26/5097743t1he74c.jpg)
«Täna seisame silmitsi valusa paratamatusega. Meie hulgast on lahkunud Tallinna Aukodanik ja Tallinna Vapimärgi kavaler, Tallinna Teeneka Kultuuritegelase preemia laureaat, Tallinna Filharmoonia kunstiline juht, rahvusvaheliselt kõrgesti tunnustatud dirigent, üks meie tuntumaid kaasmaalasi Eri Klas.
Võtame hetke meenutusteks. Kaksteist aastat tagasi tutvustas Eri Klas Tallinna Raele Birgitta festivali ideed. Tänaseks on ideest saanud tõeline Tallinna tunnusfestival, omanäoline mitmežanrilise muusikateatri sündmus, ainulaadne meie ilmakaares. Tallinna kultuurisuve finaali, Birgitta festivali jätkuvalt kõrge kunstiline tase, selle köitev ja põnev kava olid maestro igapäevase pingelise ja äärmiselt nõudliku töö eesmärk ja tulemus. Tallinna Filharmoonia kunstilise juhina, muusikuna ja kodanikuna valutas ta viimastel aastatel tugevasti südant ja tegutses selle nimel, et Mustpeade Maja jääks kultuuritemplina rahvale avatuks, loojatele koduks.
Eri Klas töötas ja panustas ettevõetu elluviimisesse tohutu jõu ja energiaga, täieliku pühendumuse ja suure armastusega, mida imetlevad ja millest õpivad paljud järgnevad põlved. Elul oli Eri Klasi jaoks partituur, mida ta tundis ja valdas ja mida ta juhatas hasardi, rõõmu ja andumusega. Tema üheks viimaseks sooviks oli, et linnavalitsus paigaldaks helilooja Raimond Valgre hauale pingi, kus ta võiks vana aasta õhtul istuda ja mõtiskleda. Jõuluks sai ta soov teoks, aga hauale Eri enam ei jõudnud...
Hinnaalanduseta pingelisel tööl on oma hind. Elu on nii seatud, et südamega tehtu ja südame kaudu läbielatu eest tuleb maksta lõivu. Maestro tervis tuletas end mitmel korral üsna jõuliselt meelde, aga elujanu, tahtejõud ja positiivsus suutsid õige mitmel korral olla loodusest tugevamad.
Selle aasta augustikuise Birgitta festivali kava jääb kahjuks viimaseks maestro Eri Klasi juhtimisel komponeeritud teoseks. Sümbolid sünnivad ettekavatsematult, inimeste tahtest sõltumata. Maestro ja Birgitta meeskonna tahtel on festivali kavas W. A. Mozarti viimane, lõpetamata teos Reekviem. Rahvusvaheliste jõudude koostöös ja maestrole armsa dirigendi Mihhail Gertzi taktikepi all sünnib muusika ja draamaetendus Reekviem. Nüüd saab lavastusest järelhüüe Eri Klasile, Birgitta festivali loojale.
Tallinna raad ja Tallinna kodanikud langetavad sügavas leinas pea ning mõtlevad tänutundes Eri Klasile, dirigendile, muusikule, inimesele. Me mõtleme tänutundes sellele hindamatule tööle, mis on rikastanud meie kõigi elu. Tallinna raad avaldab südamlikku kaastunnet Eri Klasi abikaasale, lastele ja lastelastele.»
:format(webp)/nginx/o/2016/02/26/5098107t1he6fe.jpg)
«On haruldasi inimesi, kes võidavad hetkega su südame. Eri Klas oli üks niisugustest inimestest. Päikesepoiss. Ma ei mäleta ühtegi kohtumist, kus ta oleks olnud pahur – isegi siis, kui tervis paha oli. Tal oli uskumatu huumorimeel, sealhulgas ka oskus enese üle naerda. See viimane on vaieldamatult omane vaid hingelt suurtele inimestele.
Eriga oli nauding vestelda. Andeka ja erksa inimesena oli tal oma nägemus kõigest. Ka poliitikast. Ja poliitikas oli tema fookuses ikka Eesti. Tõepoolest – pole liialdus väita, et Eri Klas, rahvuselt juut, oli üks suurimaid Eesti, eestluse ja eesti kultuuri patrioote, keda ma tundnud olen. Tema rahvusvahelist läbilööki ja kosmopoliitset haaret arvestades oli see mõnelegi ehk üllatav.
Moskvas suursaadikuna oli mul alati hea meel, kui Eri naaberriiki sattus. Ma mõistsin suurepäraselt, et mina olen Moskvas vaid ajutine ametnik, meie tõeline suursaadik nendel hetkedel, kui ta suurriigi pealinnas mõne orkestri ees taktikepi tõstab, on aga Eri Klas. Püüdsin teda selle eest tänada nii lahke ja sooja vastuvõtuga saatkonnas kui võimalik. Mäletan, kord pidasime saatkonnas kellegi sünnipäeva ja iseenesest mõistetavalt sulas seltskonda täiesti oma inimesena ka Eri Klas, kes Moskvas jälle üht orkestrit juhatas. Küsisin, kuidas ta orkestriga rahul on. Eri vastas talle omase muhedusega: «Pole viga, ainult pasunad peeretavad liiga palju, peab nendega tegelema.»
Meie kohtumised oli harvad ja juhuslikud. Aga Suvel Eri helistas ühtäkki ja palus, et loeksin üht temaga tehtud intervjuud, mis pidi kokku võtma tema poliitilise kreedo. Loomulikult keskendus see meie rahvuskultuurile.
Teadsin, et Eri tervis on väga halb, aga surm tuleb ka niisugustel puhkudel ikka ootamatult. Me oleme kaotanud suure muusiku, suure inimese, suure patrioodi. Ja Eesti riigi ning eesti rahva säravaima suursaadiku seal, kus me tõesti oleme suured – ehk muusikas.»
/nginx/o/2016/02/26/5098151t1h7187.jpg)
«Tundsime Eri Klasiga teineteist aastast 1963, nii et väga pikk ja lähedane tutvus. Tutvus algas peale, mil nad tulid Ülo Vinteriga mu isa sünnipäevale – see oli väga lõbus üritus, mida Eri Klas ka alati meenutas.
Kui nüüd Klasi tegudest rääkida, siis üheks tähtsamaks võib kindlasti pidada Rahvuskultuuri Fondi loomist, kuhu olen ka annetanud. Kogu selle fondi idee ja arendamine oli minu jaoks väga sümpaatne ja Klas seal eestvedaja oli. Tegemist on sedasorti kodanikuühiskonna mudeliga kultuuri toetamiseks, umbes nagu Hooandjagi. Tema selle lõi ja seda ka kuni surmani juhtis.
Väga eredaks perioodiks võib pidada aega, mil Klas oli Estonia peadirigent. Eks inimesed, kes tema käe all töötasid, oskavad seda paremini kommenteerida, aga õhkkond tundus väga hea, sest Klas oskas inimestega suhelda.
Viimastest asjadest tuleb muidugi Birgitta Festivali mainida.
Kindlasti rõhutaks seda, et ta oli ikka tõeliselt rahvusvaheline mees, et mitte öelda kosmopoliit, sest seda sõna kasutati väga halval ajal seoses tema rahvusega. Tema tegevus ja kontaktid nii Venemaal kui mujal maailmas avardasid kindlasti palju meie kultuuripilti ja muutsid seda rahvusvahelisemaks.
Lõbus ja heatahtlik inimene, kellega oli ka mõnus aega veeta.»