In memoriam Eri Klas

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Kultuuritoimetus
Copy
Eri Klas 2014. aasta suvel.
Eri Klas 2014. aasta suvel. Foto: Toomas Tatar

7. juuni 1939 – 26. veebruar 2016

Eesti on kaotanud taas ühe oma suurtest poegadest, eesti kultuuri suursaadiku, maailmanimega dirigendi, paljude muusikateatrite kunstilise juhi, üldlaulupidude käilakuju, lugematute ettevõtmiste patrooni, Eesti Rahvuskultuuri Fondi asutaja ning selle nõukogu esimehe. Kuid kõige selle üle kõrgub Estonia teater, Eri Klasi teine kodu, teatrile endale aga terve peatükk ajaloost, mida Klas peadirigendi, kunstilise juhi ning lõpuks teatri nõukogu esimehena kujundas.

Eri Klas vääris oma nime. Ta oli erilist klassi inimene: külluslikult kiirgav loomingust, oma annete helde jagaja, hooliv ja osavõtlik, kõikjale jaguv, suure hinge ning sütitava mõtlemisega kunstilooja. Imetletav oli ka tema elutahe ja -rõõm. Aasta tagasi, pärast õnnetut kukkumist heategevusüritusel, mis oli korraldatud Tallinna Filharmooniale Steinway klaveri soetamiseks, oli Klas sunnitud jääma haiglavoodisse kaheks kuuks. Aga ta tõusis sellest, õppis uuesti käima ja kõnelema, juhatas koguni Birgitta festivalil oma lemmiklaulu esitust ning üht etteastet Estonia Seltsi 150. aastapäevaüritusel. Ent põetud haigus ootas oma saatuslikku võimalust. Jõulude aegu tuli ette võtta uus haiglatee. Sportlasehingega Klas hoidis elust kinni viimse võimaluseni, kuni murdus lõplikult.

Tagasi üles