/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2014/06/08/3100386t1h90ba.jpg)
Rein Veidemann meenutab Eri Klasi:
Nii see läks...
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmise aasta jaanipäevaeelse intervjuu aegu, kui Eri Klas oli juba ajulõikusest toibunud, harjutas käimist ja kõneles tõrgeteta, ütles ta mulle off the record, et tema unenägusid on külastanud Georg Ots, eesti kuulsaim bariton, kellele eeloleva suve hakul hakatakse Peterburi mälestusmärki püstitama – aktsioon, mille patrooniks Klas oli. Patroneerimisi on tal olnud teisigi, kas või veerand sajandit juhatatud Eesti Rahvuskultuuri Fond või siis Tallinna Filharmooniale Steinway klaveri muretsemine. Klaver saigi novembrikuus paika ja teenib nüüd suurt muusikat.
Aga Georg Otsa mälestamine oli Eri Klasil iseäranis südamel. Ots oli üks tema isakujusid Gustav Ernesaksa ja võib-olla mõne teisegi eesti suurmehe näol. Klasi enda isa jäi väljapoole elavat mälestust, sest kaheaastane poiss evakueeriti koos ema Anna Klasiga Venemaale, kui sakslased sõja puhkedes Eestisse jõudsid ning seejärel kohe ka Klasi isa mõrvasid. Jaroslavli kunstiansamblites oli Otsa püksirihm viieaastasele rüblikule esimene mänguasi – rong! –, on Klas hiljem meenutanud.
Otsa naasmises Klasi unenäkku ei olevat olnud aga tema paremate päevade sära, ta oli tulnud sinna oma lahkumislauluga, Pali Ráczi aariaga «Mustlaspriimasest». Me teame, mis on selle refrään, ja me mäletame, võime koguni videosalvestuses näha, kuidas Ots meiega igaveseks hüvasti jätab: «Rõõmsad päevad, rõõmus aeg, /valgus, lilled, vein ja naer – /mis veel kaunim olla võiks! / Nii see läks, nii see läks, /on möödas kõik...»
Ja Klas küsib minu käest, et ega selles pole kutset, sest nii ju räägitavat, et kui mõni lähedane lahkunu unenäkku ilmub, siis on see sullegi ettekuulutus. Muidugi ei ole, vastan mina, unusta see enne, kui unenäotõlgendusest saab isetäituv ennustus.
Mul oli seda tol korral, suve pakatavas alguses nii lihtne öelda, sest Klas pakatas ise ellu tagasipääsemise rõõmust, aina korrates, kui õnnelik ta on, kuidas armastus Arieli, oma lähedaste, rahva ja maa vastu voolab lausa üle ääre. Üle päeva helistas ta mulle, jagades muljeid ja elamusi, mida ta oli elu jälgimisest, raamatute lugemisest või filmide vaatamisest korjanud. Klasi viimase suve hakul siinsamas Postimehes ilmunud lugu «Maestro Eri Klasi rohelised niidud» kannabki endas kõiki uusi lootusi.
Manitsesin teda, et ta ei kiirustaks uuesti dirigendipulti, ehkki juba augustis Birgitta festivalil tegi seda ja uuesti Estonia Seltsi aastapäevaaktusel. Kogu tagasituleku jõud pidi koonduma eelolevaks suveks, sest Klasi unistuseks oli veel kord juhatada üldlaulupeo finaali, Koidula-Ernesaksa laulu «Mu isamaa on minu arm». Nüüd tuleb Klasil juhatada seda Elüüsiumi väljadel, sealpoolsuse rohelistel niitudel.
Nii see läks... Eri Klasi elukaart võib vabalt võrrelda ühe tähe süttimise ja kiirgamisega. Mitte need tänapäevased korraks vilksatavad tähekesed, olgu pealegi, et nimetatud super- või megatähtedeks. Ei, Klasi täht heidab valgust ka muusikast eemal olijaile, sellele lihtsale Hiiumaa mehele, kelle taluõuel asuvas majakeses Klas aega maha võttis. Või siis kogu rahvale, keda ta kõnetas – mäletate ju Klasi laulmas Charlie Chaplini «Naeratust»! – enne aastavahetuse kellalööke, enne presidendi pöördumist. Sest temas kehastus korraga suur looja, aga ka usaldatav ligimene. Mida me siis ikka vajame enim, eks ikka elu-usaldust.
Nõnda võib öelda, et Klas oma tähega mitte ainult ei kiiranud meie poole, vaid laotas valgust. Võtkem see tänulikult vastu ning jagagem saadud valgusekillud isekeskis laiali. Et öelda: nii ta läks.