Maestro Eri Klas: Pimedana võiks veel elada, aga kui sa muusikast midagi ei saa…

Maestro Eri Klas 1939-2016 Foto: Viktor Burkivski

Põhjarannik avaldab maestro Eri Klasi surma puhul temaga tehtud intervjuu, mis pole eesti keeles seni ilmunud − ilmavalgust nägi see vaid SP Ekstra 2014. aasta jaanuarinumbris.

Enne kui jõuan maestro Eri Klasile esimese küsimuse esitada, hakkab ta rääkima: «Suved olid Pärnus väga kenad. Seal suvitas palju suuri professoreid ja muusikuid nende hulgas. Meile valmistas lõunasööki pere, kelle juures kuulus viiuldaja David Oistrahh ja tema pere kostil olid. Oistrahh võttis moodsa grammofoni mereranda kaasa ja seal kuulasime muusikat − luidete vahel mängib Mahler!»  

Oistrahh suunas Teid siis muusika juurde?

Mina õppisin sel ajal viiulit. Ma hirmsasti viilisin. Vanaisa andis küll head nõu: «Mängi aeglaselt! Kui aeglaselt mängid, läheb aeg kiiremini ja tund lõpeb varem!» Oistrahh ütles emale: «Miks te piinate poissi, ta ei taha viiulit mängida?! Aga teil siin Eestis on väga head koorid − pange ta koorijuhtimisosakonda. Mine tea, äkki tuleb temast dirigent!» Ja nii ma läksingi Tallinna muusikakooli koorijuhtimise osakonda. Seal kõik algas. Või tegelikult algas kõik muidugi emast ja isast.

Täna (intervjuu on tehtud 26. detsembril 2013 Jõhvi kontserdimajas − T.K.) juhatate kontserti «Pühademuusika: Eri Klas ja sõbrad», kus kõlab legendaarsete Eesti heliloojate Uno Naissoo, Raimond Valgre, Arne Oidi ja Valter Ojakääru looming. Mis on/oli neil meestel ühist ja mille poolest nad erinevad?

Mul on nende meestega, välja arvatud Valgre, väga tihe pikaajaline kontakt olnud. Valgre hiilgeaeg oli siis, kui sõda veel käis. Olin Jaroslavlis tagalas, kus olid professionaalse muusika esitajad. Estraadiorkester oli ka olemas, aga see käis rohkem rindel. Mu ema mängis klaverit ja mina jooksin sel ajal rohkem laua all ringi. Mu mängukaaslane oli hilisem maalikunstnik Enn Põldroos.

Ojakääruga oleme mänginud mitmes orkestris koos. Oidiga olid esimesed sidemed läbi Laansoo ansambli. Oit ja Naissoo olid mu kolleegid ning mul oli hea meel, kui selle kontserdi ettepanek tehti. Ütlen tänase kontserdi kohta hellitlevalt, et see on estraadikontsert. See muusika kadus võib-olla just tänu Naissoo ja Ojakääru džässilembusele. Oit oli laululooja ja kerge muusika esindaja. Aga nad kõik lõpetasid konservatooriumi − nii on kontserdil tugev klassikalise muusika taust.

Käesoleva kontserdi taustal peab küsima, kuidas oskate oma elus jagada ning lahutada nii-öelda kerget ja süvamuusikat.

Ei oskagi jagada, sest tunnen end suhteliselt kodus mõlemas žanris. Olengi alustanud just nimelt kergemuusikaga, läbi käinud seal pika tee nii pilli- kui laulumehena. Pean silmas aega, kui Oidi initsiatiivil sündisid laulukonkursid, kus osalesin nii Laansoo ansambli kui Eesti Raadio estraadiorkestriga. Võitsime nendel konkurssidel päris pika rea igasuguseid tiitleid.

Kas Teil on Ida-Virumaaga seoses erilisi mälestusi? Muidugi olete siin aastakümneid esinenud…

Eriti mis puudutab kerget muusikat: vanasti sai ju filharmoonia bussiga − seda kutsuti juhi nime järgi Lälli bussiks − kogu Eesti risti ja rästi läbi sõidetud. Mis puudutab Ida-Virumaad, siis siin kandis oli üks vägagi põnev episood, kui õppisin konservatooriumis. Tulime kord talvel Arvo Pärdiga siia õpingute ajal suusatama − justkui pakku. Kuremäel elas üks meie koolivend. Seal Kuremäel magasime tema juures Pärdiga ahju peal ja seal ta rääkis, et läheduses on Kuremäe klooster.

Siis me läksime suuskadega sinna. Ja ma usun, et see klooster suuresti muutis Pärdi elu, sest ta oli sellest nii vaimustuses. Ma arvan, et see oli üldse tema esimene kokkupuude õigeusuga. Tol ajal olime me vigurivändad ning ma olen nüüdki püüdnud kummutada seda, et Pärt on püha mees ja temaga ei tohi nalja teha. Pärt on väga lõbus ja avatud inimene ning eriti oli ta seda tol ajal. Kui me kloostrisse suusatasime, siis minu arust ei olnud seal tol ajal isegi elektrit − igatahes toimus kõik küünalde valgel, nunnad laulsid. Kui mina olin kloostris ühe õhtu, siis Pärt suusatas igal õhtul sinna. Ma arvan, et ju sel mõju oli!

(Pärast kontserti meenutas maestro oma puhketoas teist meeldejäävat juhtumit Ida-Virumaalt − ajast, kui käis nn perestroika ja ta ise oli Stockholmi kuningliku ooperi peadirigent (1985-1990). Sel ajal tõi ta mitmeid Rootsi muusikuid Eestisse esinema − sh Ida-Virumaale. Kord, ajal, mil mobiiltelefone polnud, läks aga tema auto, kus istus rootslasest artist, kuskil Jõhvi ja Kiviõli vahel katki ning ta pidi koputama aknale, kus tuli põles, et helistamisvõimalust saada. Ainus, kellelt ta oskas kohapeal abi paluda, oli tollane põlevkivikuningas Väino Viilup. Strateegiline juht saatis kiiresti oma auto maestrole appi − T.K.)

Olen paljude käest küsinud ja küsin ka Teilt sellise lihtsa küsimuse: mis asi see muusika on?

Muusika on minule osa elu elamise keelest. Muusika kaudu me suhtleme sõnu kasutamata, sest tegemist on tunnetega, emotsioonidega, mis käivad üles ja alla − nii kurbus kui rõõm väljenduvad muusikas vahest kõige paremini. See on see, mis paneb inimesi nii naerma kui nutma. Nii ei saa ma muusikat oma elust lahutada. Muusikutele on muusika asi, mida pole võimalik lõpuni sõnadesse panna − vähemalt mina ei suuda seda. Aga ma oleksin ütlemata kurb, kui ma oleks sündinud kurdina − pimedana võiks veel elada, aga kui sa ei kuule ja muusikast midagi ei saa… see on osa minu organismist.

Meie intervjuu huvides palusin, et kohviku taustamuusika keerataks vaiksemaks, aga Teie ütlesite, et «pangu üldse kinni − siin kõik vihkavad muusikat». Kohvikus istuvad praegu peamiselt muusikud…

Kord, kui sõitsin ühes maailmakuulsa tšellisti Daniil Šafraniga rongiga Moskvasse, kasutas ta tšello põhjas olevat ora, et lühistada laual olev lamp, kust tuli muusika. See oli esimene asi, mis ta rongi saabudes tegi ja küsis: «Kas pole vaikus ilus muusika?!»

Kas muusikat on ikka võimalik n-ö karpi panna?

Olen olnud helisalvestiste tegemisel väga ettevaatlik ja kategooriliselt keeldunud klassikalise muusika suurteoste uuesti salvestamisest. Kui on tegemist kontserdiülekandega, ei saa ma midagi teha, aga et ma võtaksin ette ja plaadistaksin Beethoveni või Mozarti sümfooniad − ma ei riski seda teha. Olen rohkem riskinud meie oma muusika salvestamisega, mida keegi varem teinud pole.

Salvestiste kvaliteet maailmas on tõusnud kõrgustesse, aga kõik suurteosed on juba 50 ja 100 korda salvestatud. Beethoveni sümfooniatest võite valida mitusada varianti − mis mõttega ma sinna oma interpretatsiooni lisan?! Praegu kuulame Herbert von Karajani salvestisi, kus on palju vigu ja köhatusi − need teevad need salvestised just hinnalisemaks.

Jõhvis tegutseva maailmatasemel kõlaritootja Audes juht Igor Tjurin meenutas, et tema lapsepõlvekodu Jaroslavlis asus kultuurimaja vastas, kus on tahvel, millel tekst, et seal tegutsesid omal ajal Gustav Ernesaks ja Eri Klas; et seal tehti 1943. aastast Eesti kultuuri. Olete seda näinud?

Olin muide kaks aastat tagasi meie rahvusmeeskooriga seal ja ütlesin pärast kontserti publikule, et mul on ütlemata hea meel tulla taas Jaroslavli; et eelmine kord olin seal peaaegu 70 aastat tagasi. Nad ei uskunud. Mina mäletan, et elasime kinoteatris kolmetoalises korteris: ühes toas elas Eesti graafik Aino Bach, teises toas kirjanik Debora Vaarandi ja kolmandas olime meie emaga. Samal ajal elas vastaskorteris Georg Ots, tema kõrval elas Viktor Gurjev. Ja seal nägin ma esimest korda Gustav Ernesaksa. Ja meeskoori proovides istusin väikse poisina, see seob mind meeskooriga väga.

Olete kindlasti näinud Fellini «Orkestriproovi», kus orkester on kui ühiskonna minimudel…

Muidugi. Kõik intriigid, karjäär ja võimuteema sisalduvad seal.

Tahtsin küsida: kui Te olete nii kaua aega olnud dirigent, juht, alfategelane seal orkestri ees − kas Teiesugusel oleks võimalik istuda orkestri sekka ja hakata näiteks teist viiulit mängima?

See on täiesti võimalik! Kui inimesel pole omadusi, mis lisaks juhtimisele ja dirigeerimisele aitavad luua kollektiivi ning lasevad ka sellega koos hingata, leida see ühine nimetaja… Ega juht ole see, kes orkestriga enesele karjääri teeb − tema esimene ülesanne on tõsta orkester tasemele, et see oleks väga tegev ja emotsionaalne aparaat.

Teid ja Neeme Järvit on proovitud mõnel pool kujutada Mozarti ja Salierina, mingi vastandliku paarina…

(Naerab.) Tänu sellele olime tõesti paar, et enne seda, kui me alustasime Eestis veidi kõrgemal tasemel dirigeerimist, oli kaks dirigenti: Roman Matsov ja Sergei Prohhorov. Mina vaimustusin Neeme mängust, kui ta mängis kooli konkurssidel ksülofoni ja võitis need. Ma hakkasin ka siis ksülofoni mängima. Pärast istusime Neemega Eesti Raadio sümfooniaorkestri trummide taga − oleme Neemega sellised vallatud trummilööjad olnud. Orkestris sees olles saad sellest kõige suurema kogemuse, kuuled neidsamu võllanalju; neid tegime omal kombel. Meil on Neemega ka sünnipäev ühel päeval − 7. juunil. Olen temast kaks aastat noorem ning olen tema jälgedes käinud ja talle väga tänulik ka selle eest, et tema oli see, kes tegelikult mind Estonia teatrisse kutsus.

Kuidas Estonias oli?

Minu esimene tükk teatris oli Bernsteini «Westi Side´i lugu», mille lavastas Vello Rummo ja grand old lady Helmi Tohvelman seadis sealsed tantsud. See teos oli nii popp, et seda mängiti pool aastat 12 korda kuus! Läbi selle etenduse elasin sisse ja nüüdseks olen Estonia teatriga seotud üle 50 aasta. Meil oli vähe löökpillimängijaid − ma võtsin dirigendipuldi, panin selle asemele trummikomplekti ning juhatasin etendust trummipulkadega ja mängisin ka trummi. Kui seda nägi Moskva operetiteatri pealavastaja Ansimov, ütles ta: «Te peate tulema Moskvasse seda juhatama!» Ja ta tõesti lavastas selle loo ja ma sõitsin Moskvasse.

Ühel päeval kutsuti mind tollase N. Liidu kultuuriministri Furtseva juurde, sest mu esimesel etendusel olid istunud loožis Furtseva ja heliloojate liidu esimees Tihhon Hrennikov. Furtseva pakkus mulle Moskva operetiteatri peadirigendi kohta. Läksin nii ennast täis, et ma vaevu mahtusin Moskvasse ära. Istusin rongile ja sõitsin Leningradi, kus rääkisin sellest oma professorile, kelle juures dirigeerimist õppisin. Ta ütles: «Kui Te hakkate operetiteatris dirigeerima, lüüakse nagu lihakarnis teie tagumikule tempel «Operett Mariza» ja selle templiga peategi ülejäänud elu elama.»

Kultuuriministri amet ei ole kindlasti kergete killast. On Teil uuele ministrile mõni hea soovitus?

Need ametid on praegu väga politiseeritud ja ma olen kogu aeg hoidunud poliitikaga tegelemisest − mind on küll püüdnud kosida eri erakonnad, aga ma olen keeldunud. Ma ei taha olla ühegi partei või liikumise poolt manipuleeritav.

Te olete 1986. aastast N. Liidu rahvakunstnik.

Teate, need tunnustused… 2012. aastal sain Balti Tähe, mis on palju kõrgem tunnustus ning mille laureaat on peale minu Eestist vaid Pärt ja Aivar Mäe. Ja nüüd paar nädalat tagasi öeldi, et pälvisin Venemaa rahvusliku teatripreemia Kuldne Mask. Rohkem kui 20 aastat tagasi tahtis mulle Rahvaste Sõpruse ordeni anda Gorbatšov, aga ma saatsin selle tagasi − ma ei leidnud olevat sünnis seda vastu võtta pärast seda, kui Vilniuse teletorni juures sõideti inimestest tankiga üle. Selle asemel läksin Helsingisse ja juhatasin kaljukirikus Mozarti reekviemi nende hukkunute mälestuseks ning palusin publikut, et pärast seda ei plaksutataks. Mulle ei meeldi ka plaksutamine teatriinimeste matustel − see ei ole enam teater. (2010. aastal õnnestus president Medvedevil siiski Klasile Sõpruse orden anda − T.K.)

Aga Te ei taha poliitikasse puutuvat eriti käsitleda?

Kui oli Ernesaksa 100. sünniaastapäev, pahandasin, et ükski poliitik ei olnud teda mälestamas. Sama oli nüüd, tema 105. sünniaastapäeval. Küsisin Õhtulehele antud intervjuus, kus on temanimeline tänav, kus on tema büst − midagi pole!

Lauluväljakul on ju suur istuva Ernesaksa monument!

Olin selle komisjoni esimees, et see sinna sai. Olen seetõttu rahul. Sinnamaani oli tema büst lauluväljaku direktori Rõõmuse kabinetis.

Ühte pidi hoiti Eesti kultuuri läänes paguluses ja teist pidi tehti seda ka Jaroslavlis.

Kui hakata ette kujutama, milline oleks Eesti kultuur inimesteta, kes Jaroslavlis olid: Evald Okas, Paul Pinna, Eugen Kapp, Georg Ots, kogu meeskoori loomine… Raja taha jäi Tubin, kellest hirmsasti kahju on, Milvi Laid, Aarne Viisimaa, kes läksid Rootsi poole ja pärast oli suur tegemine, et neid Eesti kultuuri sekka õmmelda.

Kas juudiks olemine on tulnud Teie karjääris pigem kasuks kui kahjuks?

Olen sündinud Eestimaal juudi perekonnas ja pean seda maad oma kodumaaks. Kodumaad ja vanemaid ei vahetata − sellest mitteteadlikule inimesele on seda rumal selgitada; kui Teil seda kompleksi ei ole, olge õnnelik. Olen andnud oma kodumaale kõik, mida olen osanud, ja annan edasi.

Miks on muusikavallas edukate seas nii palju juudi rahvusest inimesi?

Ju see on väga musikaalne ja töökas rahvas. Rahvuse teema on sama asi, et Ernesaksale hakati ette heitma, et ta olevat olnud «punane». Ma ütlesin selle peale, et ehkki ma võin homme selga panna Mulgi kuue, ei muutu ma seetõttu rahvuslaseks.

Teie isa Eduard hukati juudi päritolu tõttu kohe Saksa okupatsiooni alguses. Kelle käest Te olete tema kohta kuulnud?

Olen isa kohta kuulnud selleltsamalt Ernesaksalt ja Eugen Kapilt, kellega koos − ja samuti mu emaga − ta õppis Tallinna konservatooriumis ühel kursusel. Muidugi on ka liigutav foto, kus nad istuvad Estonia teatri ees, kui nad olid enne sõda Eesti sõjaväes − Ernesaks istub hobuse lasipuul ja tema varba otsas on portfell.

Kas isata kasvamine muudab inimest?

Kindlasti! Tegelikult otsisin isa igas mehes ja kujutasin ette, kui minu isa oleks selline. Selles reas olid väga tähtsal kohal just need mehed, keda juba väikse lapsena tundma õppisin: Ernesaks, Georg Ots. Aga see on ikkagi kui orvuna kasvamine, kui ema üksi kasvatab. Ka mina olen olnud kolm korda abielus ja olen kasvatanud nii oma lapsi kui abikaasade lapsi.

Kas Teie olete hea isa?

Ei ole. Olen suhtunud laste kasvatamisse väga amatöörlikult, jõuluvana kombel − tulen ja lapsed vaatavad, mis mul kingikotis on. Ma oleks võinud olla oma laste ja lähikondsete vastu palju tähelepanelikum.

Kas Eesti on oma vabadust hästi kasutanud?

Kui ma mõtlen, et rahvasaadikud tegelevad riigi ja rahva esindajatena mitte ainult selle nimel, et rahvas paremini elaks, vaid tihti lipsab sisse ka nende omakasupüüdlik mure oma palkade pärast ja omakasu isegi sellisel määral, et tahetakse Metsakalmistule oma latrit, siis millest me räägime? Olen ise püüdnud olla teiste inimeste vastu tähelepanelik ja oma ego alla suruda − vahel see isegi õnnestub.