Telearvustus: läbi aegade parim mälumäng

Mis? Kus? Millal? - Andrei Korobeiniku võistkond

FOTO: Kanal 2 / Marion Pettai

«Mis? Kus? Millal?» mälumäng
Kanal 2, eetris reedel 26. veebruaril, järelvaadatav kanal2.ee
Eestlased jagunevad teatavasti kaheks: targad istuvad kodus teleri ees ja imestavad, miks need teised – edevad – lähevad telemälumängu, kui nad on nii rumalad.

Reedeõhtune «Mis? Kus? Millal?» finaal pakkus sellist vaatemängu, mida Eesti telesaadetes pole ammu nähtud. Läbi viie hooaja on telemälumängu saateformaadiga usinal eksperimenteeritud, kuid senised uuendused on pigem olnud kosmeetilised. Reede õhtul eetris olnud saade aga tõestas, et seekord tasus võetud risk – panna kaks võistkonda korraga mängima – end tuhandekordselt ära ning tulemuseks oli mitte ainult selle telemängu, vaid ilmselt lähiajaloo üks parimaid saateid.  Sellist emotsioonide tulevärki, närvipinget, sõnatut ahastust pole ammu Eesti telesaadetes nähtud ja seda isegi tõsielusarjade hiilgeajal.

Kui mängu alguses tundus, et Marek Strandbergi võistkonnal on vaid aja küsimus, et konkureeriv  Andrei Korobeiniku tiim võita, siis õige pea muutus väikses stuudios toimuv ülipingeliseks. Isegi ekraani taga olles võis tajuda seda närvipinget, mis kohapeal valitses, kui üks kogenud mälumängur oli kaamera ees murdumise äärel.  Eriline kiitus operaatoritele, kel õnnestus need pingelised hetked kaameraga tabada, olgu selleks, siis närviline trummeldamine, närvipingest hinge kinni ja näost peaaegu kaame proua vaatajate seas.

Minu üks lemmikhetkedest oli see, kui ajakirjanik Madis Aesma andis vastuse, mis arutelu käigus lauast läbigi ei käinud, kuid talle viimasel hetkel õige tundus. See, kui oskusklikult saatejuht n-ö vastajat küpsetas õige vastuse ootuses, kuidas vastaja hakkas ka ise kahtlema, kas ta käitus õigesti, on vaatamist väärt. Saate viimastele minutitele jäänud kaptenite omavaheline duell aga on otsekui pingekruvimise õpikust maha kirjutatud. Hetkekski ei lasta osalejatel ega ka vaatajatel  asja rahulikult vaadata, sest kohe juhtub midagi, mis senised kaardid täiesti segi lööb ja nii raske olukorra veelgi pingelisemaks teeb.

Kui tavaliselt jääb osa küsimusi vastamata, siis seekord ei jäänud 24 küsimusest  ühtegi lauda, kõik vastati ära ja tuli puudugi. Kui selle hooaja varasemates saadetes oli tavatult üsna lihtsaid küsimusi, mida nii tarkade inimeste käest oleks patt küsida, siis finaalsaates oli vaid üks, mille kohta kõlbab kasutada legendaarset lauset: «Elementaarne, hr Watson.»

Kes juhuslikult reede õhtul eetris olnud saatest ilma jäi, siis ärge laske end selle pikkusest heidutada – vaadake järele. Kui tervet saadet ei jaksa, siis viimast tundi kindlasti. Uskuge mind, seal on, mida vaadata.

 Aga saatetegijatele on mul kolm palvet. Esiteks, kuigi viies hooaeg lõppes korraliku tulevärgiga, siis tehke seda saadet ikka edasi. Teiseks, ärge nähke vaeva finaalsaate formaadi tuunimisega, sest praegune verisoon on parim seni nähtutest. Kolmandaks, ärge hoidke küsimuste toimetamise pealt raha kokku. Eelviimase mängu rästikuküsimuse vastus on kuuldavasti saarlased omavahel nii tülli ajanud, et  avalikult nõutakse suisa auhinnaraha tagastamist. Ja mõni vene keele oskaja võiks toimetajate seas ka olla, sest kuuldavasti olla tänavustes saadetes olnud tavatult palju Vene sõsarsaatest pärit küsimusi, mille vastuseid mängijad tänu sellele ka kohe teadsid.

Tagasi üles
Back