Teatriaastat iseloomustab suurte teatrite avanemine

Ott Karulin.

FOTO: Mihkel Maripuu

2015. aasta teatriauhindade põhižürii esimehe Ott Karulini sõnul oli kõigis kategooriates tugevaid, lõpphääletusele jõudnud kandidaate vähemalt kaks korda rohkem kui võimalikke nominatsioone.

Mis iseloomustab 2015. aastat teatris?

Ma loodan, et avanemine ja koostöövalmidus ehk suured teatrid, kes eelmise aasta eest küllaga tunnustatud, teevad oma järeldused sellestki, et nominatsioone jagus paljuski just külaliste lavastustes tehtud töödele või oma majas piisava rakenduseta tegijatele.

Nominatsioonini jõudsid tipud, kuid žürii töö kohustab vaatama pea kõike. Palun iseloomusta Eesti etendusasutuste kunstilist taset.

Vastan statistikaga: kõigis kategooriates oli tugevaid, lõpphääletusele jõudnud kandidaate vähemalt kaks korda rohkem kui võimalikke nominatsioone, peaosade puhul lausa üle kolme korra rohkem, sel aastal mõnevõrra ebatraditsiooniliselt ka naisrollide osas, kus varasemalt on olnud konkurents sageli väiksem, sest dramaturgia on meil jätkuvalt meestekeskne.

Seega on, mida hinnata ja vaadata: 132 sõnalavastusest jõudis nn teise vooru ehk nende lavastuste hulka, kus vähemalt üks osaline nominatsiooni kandidaat, 48 lavastust 20 teatrilt/trupilt.

Repertuaari valik, kui mitmekülgne või ühekülgne see on?

Ühekülgne kindlasti mitte. Kui, siis tõlkedramaturgias on angloameerika autorite osakaal endiselt liigagi suur, mida praegu rõhutab eriti araabia ja aasia autorite vähesus Eesti teatris, mis sugugi ei vasta poliitilistele ja majanduslikele suundumustele globaalses kontekstis.

Positiivne on aga kindlasti uue tsirkuse esiletõus (seda jääb märkima Grete Grossi nomineerimine etenduskunstide ühisauhinnale lavastusega «Ahelad») ning nii mõnigi tõsiseltvõetav noortelavastus (näiteks Sander Puki «Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal») – viimastel aastatel hakkas statistikat sirvides juba tunduma, et teatrid ei oskagi noorte sihtrühmale pakkuda muud kui muusikale.

Millisest teatrist-lavastustest on Eestis puudus, miks?

Oh, see vastus on ju alati sama: teater võiks ja peaks märksa kiiremini reageerima ühiskonna valupunktidele, olgu siis selleks erinevad kooseluvormid seksuaalse või kultuurilis-religioosse sättumuse kontekstis. Tegelikult peaks kunst muidugi neid valupunkte aegsasti ette nägema... Eelnev ei tähenda, et vaid selliseid lavastusi vaadata tahakski, aga päris nendeta on ka raske teatriaastaga rahule jääda.

Siinkohal on hea kiita Vaba Lava teise hooaja kuraatoreid Madli Pestit ja Thomas Franki, kes tajusid väga hästi ära naiste ja (teiste) vähemuste õiguste küsimuse päevakorrale kerkimise.

Lõplikke andmeid veel pole, kuid esialgsete arvude põhjal saab ennustada, et 2015. aastal purustati taas etendusasutuste publikuarv. Millised ohud peituvad pidevas kasvus?

Ennekõike näen siin kasutamata võimalust (loe: mugavust). Kui külastuste arv aina kasvab, pole eriti usutavad jutud, et publik ei taha keerulisemat materjali vaadata. Meie teatritel on endiselt puudu vaataja kasvatamise strateegia: kuidas juhtida suure saali komöödia austaja sammhaaval ka nõudlikumat repertuaari vaatama. See tähendaks nii personaalseid sooduspakkumisi, fännvaatajate rakendamist müügiagentidena ja nende tunnustamist selle eest jms.

Tagasi üles