Moetoimetaja arvustab: «Zoolander 2» pakub iroonilis-moodsat ajuloputust

«Zoolander 2» hansel ja Derek pole grammigi vananenud Foto: outnow.ch

Millisele riiulile mahutada film, mis pole ei põnevus, komöödia, kostüümidraama ega draama? Lennutada see laavavanni basseinipidu pidama?

«Zoolander 2»
Lavastaja Ben Stiller, osades Ben Stiller, Owen Wilson, Will Ferrell, Penelope Cruz, Kanye West, Benedict Cumberbatch, Kristen Wiig, Olivia Munn, Christine Taylor, Beck Bennett, Kim Kardashian
Kinodes alates 26.02.2016

Kaks pole kiita number. Koolilapsed kardavad seda kui tuld ja ka filmimaailmas kõlavad kahelised kurjakuulutavalt, maskeerides enamasti eduka kassatükki nigelamat-nirumat sabas lohisevat õde. Vahel veab ja teine vasikas hüppab esimesest kõrgemale, sest ka aia taha läinud tegelased saavad sageli sabad taha. Kui hea-filmi-meetriga mõõta, siis «Zoolanderid» pole oma nina aiast sissepoole pistnudki, kuid löövad sellegipoolest lõbusalt tantsu ja meelitavad kohale hulganisti absurdisõpru. Auväärt vaatajale kallatakse silmade vahele magusalt mulksuv glitterkokteil eneseimetlejate põlvkonna reaalsust, groteskini võimendatud kujul.

Filmi algus kütab traditsioonilisi Hollywoodi trikke kasutades bondilikult kirgi – kangelane põgeneb ebavõrdses võitluses jälitajate eest. Oo, ta on osav – jookseb mööda majaseina, tõukab motojõmmi sadulast. Ja lisaks on ta niiiiii nummi – Justin Bieber ise, nunnuliiga absoluutne maailmameister. Pisikestel tüdrukutel on paras hetk lootusrikkalt pöidlad peopessa suruda, sest filmikangelane ju ometigi viimaks … lastakse sõelapõhjaks! Ei mingit hea tava kohast pääsemist, tutkit! Kuid kõik pole siiski veel läbi – lirtsuvas vereloiguski tõstab pead ehe Meie Aja Kangelane, kes oma viimase hetke pühendab Instasse mesimagusa duckface'i postitamisele, kaadrit enne veel tuunides. Mmm, kui ilus! Kes ei tahaks olla temasarnane …

Samas rütmis – kõik läheb vastupidi, üle võlli, kiirelt, edevalt, värviliselt ja jaburalt – kulgeb kogu 102minutiline seiklus. Jah, me naerame, kui kaunismehest peategelane Derek soovib pöörases hingetraumas hüljata oma poja – «Öäkk! Ta on paks!» – või võtab oma kasvatusfilosoofia kokku sügavamõttelises õpetuses «No books!». Muigame, kuidas kari napakaid moekeisreid on valmis südamerahus tapma, kui preemiaks on ometi selline õilis, iga abinõu pühitsev hüve nagu igavene noorus. Kõverpeegli moonutused näivad ajuvabalt lõbusad, kuid hei, stopp! Sellegipoolest on tegu peegliga, millest vaatab vastu täiesti tavaline elu meie tänases päevas. Kohatine naiivsus ei häiri, kuna filmi lopsakas stiil ja diskopallina sillerdav sündmustik liialt sügavale peidetud sõnumeid ei soosikski.

Minule kui naisele on soorollide nihkesse väänamine väga sümpaatne. Eneseimetlejate esirinnas on kaks meestegelast, kelle näolt pea sekundiks ei lahku kenitlev ja musimaialt huuli torutav Facebooki-põlvkonna firmanägu. Tea, kas on võimalik midagi ka reaalselt vaadata ja märgata, kui samal ajal on tarvis pidevalt pilku timmida, sellele seksapiili ja teravust juurde kruttida? Kas need inimesed, kes nii pühendunult ja kõikehõlmavalt on ametis teistele mulje jätmisega, tegelikult üldse elavadki? Oot, mis inimestest me nüüd räägimegi … äkki mõni samatõuline elutseb ka koduses vannitoapeeglis? Sirutan käe, et veidi oma blondi kukalt kratsida. Kas kogu see moega läbikasvanud elu, kus iga sõna katab puudrikord ja isegi rohukõrred piknikuplatsil on alatasa kammitud, pani mind uskuma, et ajusöövitav edevus ongi normaalne?

Moefilmide hulka liigitub «Zoolander 2» küll, aga mitte sisult, vaid visuaalsetelt sõnumitelt. Heast absurdihuumorist oskavad lugu pidada paljud moeimpeeriumi hallid kardinalid, kellest terve rivi oma näo ja nimega filmis üles astuvad. Ja sugugi mitte positiivsete kangelastena, pigem poolpõrunud pahalaste rollis. Stiilivõti on kinni jäänud 80ndate supermodellide aega, Paco Rabanne ja John Galliano pompoossustesse, sekka siiluke 90ndate reivirütme. Viimane on küll otsene viide sellele, mis praegu trendimaastikul tooni annab. Kes otsib stiilisilmale värskeid impulsse, neid päris kindlasti ka leiab – moepolitsei Penelope Cruzi punastest neetsaabastest kuni seksisõltlasest Hanseli kullast armikaunistuseni.

Film kubiseb leidlikust eneseirooniast ja nöögist kogu filmitööstuse aadressil. Sisu poolest võiks huumori suures osas mustaks liigitada, kuid vormilt on see pigem vikerkaarevärviline, hologrammi kombel sillerdav ja litritega üle külvatud. Filmi autor Ben Stiller on endale genereerinud mõistagi kõige vängema rolli, milles koomiku talendi austajad saavad näha kogu spektrit kaasaja moekatest poolehoiulunimise lõustadest. Kõike seda näeme iga päev ka sotsiaalmeedias, aga professionaali võimendatuna muutub ebasiiras imal jama juba täitsa naljakaks.

Parimate filmide puhul on kohatine äärmustesse kaldumine tavaline. See on toimiv nipp, mis äratab vaataja letargilisest laiskusest. «Zoolander 2» puhul seda öelda ei saa. Mingit kaldumist ei toimu, kogu tegevus käib väljaspool normaalsuse piire, loksudes vallatuid kurve võttes ühest absurdiga vürtsitatud äärmusest teise. IMDb pakub kirevale absurdikomöödiale nigelad 5,2 punkti – ilmselgelt pole see film igaühe maitsele. Pole usutavat süžeeliini, ühtegi realistlikku karakterit, raasugi põnevust ega ka sentimeetritki stiilipuhtust. Kuid kõik see ei tee vaatemängule grammigi kahju, isegi vastupidi, ülekuumenenud ajude blenderisse laskmiseks sobib «Zoolander 2» imehästi!