Igaüks peaks elus kirjutama vähemalt ühe armastuskirja

Egon Van Herreweghe töö näitusel "Kõik kirjad on armastuskirjad" Foto: Paul Kuimet

Peab olema paganama julge, et teha tänapäeval näitust armastusest. Sest ajad ei ole just ülemäära õrnatundelised ning kultuur on aastasadu ära määranud, millal, kus ja kellel on lubatud olla sentimentaalne. Nii võisid tunded olla lubatud 18. sajandi Inglismaal ja 19. sajandi Saksamaal, aga muidugi mõista ainult aadlikele ning sentimentaalses kirjanduses ja romantilises kunstis ette nähtud kujul. 

Eestis oli romantiline armastus pikka aega rohkem baltisaksa aadli pärusmaa ning kardetavasti on Maarjamaal praegugi veel kohti, kus armastuse diskursuse levitamise eest võib kiusamise alla sattuda või koguni kere peale saada. Armastusega on mõnes mõttes alati olnud keerulised lood.

Ent võib-olla pole inimkonna ajaloos olnud aega, kus inimesed olnuksid armastusega nii hädas kui nüüd, mil kõigile kättesaadav globaalne popkultuur on tunnetest ja seksuaalsusest tulvil ning ajab hulluks, nähtule ja loetule vastavat või lähedast päriselus leida näib aga pea võimatu. Ka ei tea läänemaailma inimene postfeministlikul ajal enam, kuidas suhteni jõuda, sest vanad kindlad kurameerimisvõtted – naine vihjab ja ootab, mees riskib ja tegutseb – ei näi emantsipatsiooniajastul enam töötavat, uusi aga justkui ei ole veel võtta. Hollywood sisendab aga pea igas filmis miljonitele inimestele üle kogu maailma, et elu ilma (heteroseksuaalse) armastuseta on suuresti mõttetu.

Marge Monko kuraatorinäitus lähtub arusaamast, et armastus on kultuuriline fenomen, millele on oma ajaloolise pitseri jätnud eri ajastud, ent mis võib vabas ühiskonnas avalduda tuhandel moel. Näitusele sisenejat võtab vastu belgia kunstniku Egon van Herreweghe hiigelsuur fototapeet, mis on tehtud barokiajastu suurmeistri Peter Paul Rubensi maali «Süütalaste tapmine» järgi. Fototapeedi juurde käivad vaateakna modellide käristatud teksastes jalad, mis kõrvutavad baroki, lääne kunstiajaloo sensuaalseima ajastu, tänapäeva moetööstuse kultiveeritud sensuaalsusega ning viitavad ühtlasi vägivalla kuulumisele liigagi paljude aegade ja maade armastusekultuuri juurde. Suure saali apsiidist võib aga leida eesti kunsti vast radikaalseima armastuse diskursuse käsitleja, Anna-Stina Treumundi terava lateksesteetikaga sadomaso-komplekti.

Üks suuremaid ja uhkemaid komplekte näitusel on iiri kunstniku Gerard Byrne’i fotodest ja videotest koosnev installatsioon «Uued seksuaalsed eluviisid», mis taaslavastab legendaarse 1973. aasta Playboy vestlusringi, milles eri elualade esindajad arutlevad seksuaalrevolutsiooni tulemuste üle, rääkides samasooliste paaride kooselust, vabaarmastusest, svingimisest, grupiabieludest ja SM-erootikast. Kui mõelda sellele, et Nõukogude Eestis ilmus 1974. aastal «Avameelselt abielust», esimene seksist rääkiv raamat üldse, siis on ehk natukegi lihtsam mõista, miks need teemad Eesti avalikus ruumis ikka veel kiduvad ja komplekse tekitavad. Teine näituse suur staar on eesti kunstnik Minna Hint, kelle päralt on tervet ruumi hõivav installatsioon ja live-performance «Kingitus armastatule», milles seni kaubanduskeskuses turvamehena töötanud Taavi saab kogu näituse lahtioleku ajal tegeleda oma lemmiktegevuse – klaverimänguga.

Ent näitusele tasub minna juba ainuüksi selleks, et näha 1990. aastate eesti kunsti ühe julgema ja ägedama naisskulptori Anu Põdra loomingut, kasvõi tema omal ajal uskumatult uuenduslikke «Vana valgust», «Punaseid sõrmkindaid» ja «Ruumi minu keha jaoks». Anu Põdra pehmete feministlike skulptuuride kõrval ripuvad saksa kunstniku Erika Hocki tekstiiliinstallatsioonid, mis on inspireeritud arhitekt Adolf Loosi poolt tantsija Josephine Bakerile hommage’i või armukingina kavandatud triibulise villa projektist. Ent soe emotsionaalne armudiskursus vaheldub näitusel külma intellektuaalse armudiskursusega, ning viimane saal viib vaataja 1990. aastate yuppie-kultuuri kõledavõitu maailma. Gruusia päritolu kunstnik Meggy Rustamova tegeleb kalgi ja kalkuleeritud ligimesearmastusega korporatiivsel töökohal ning eesti kunstnike duo Johnson ja Johnson läheneb armastusele kui poliitilise kauplemise vahetusväärtusele: hea küll, ma armastan sind ka.

Marge Monko küsib näitust saatva trükise postskriptumis: kas sa ei arva, et igaüks peaks elus kirjutama vähemalt ühe armastuskirja? Jah, sest küllap said tänapäeva kultuuri kuulsaimad armastuskirjade kirjutajad Chris Kraus ja Sophie Calle inimestena kasvada just tänu korvi saamise hirmuga silmitsi seismisele ja kõigega riskimisele, mis on traditsiooniliselt kuulunud meheliku armukäitumise juurde. Ning kas pole inimeste Tinderi anonüümsuses vasakule ja paremale pühkimine armastuskirjade kirjutamisega võrreldes ikka väga safe play, mis arvutab välja tõenäosuse, elimineerib piinlikkuse ja ebameeldivad tagajärjed, kuid nendega koos ka riskijulguse ning kogu ettevõtmise kohal rippuva Damoklese mõõga, ilma milleta armastus ei ole armastus? Ent kui näitusel käidud, tasub kindlasti vaadata üle ka «Plekktrummi» saade Marge Monkoga, mis on üks ilusaimaid kunstnikuintervjuusid viimasest ajast ning kus kuraator kergitab ühtlasi katet näituse mahukalt teoreetiliselt eeltöölt, mis sisaldab selliseid praegusaja armuteoreetikuid nagu Alain Badiou ja Eva Illouz.

ARVUSTUS

Marge Monko kuraatorinäitus «Kõik kirjad on armastuskirjad»

Tallinna Kunstihoones 23. jaanuarist 6. märtsini 2016