«Kolmas maailmasõda»: ETV+ stuudios läks asi käest ära

BBC «Kolmas maailmasõda». Pildil vasakult lord Arbuthnot, kindral Richard Shirreff, Oona Muirhead, Sir Tony Brenton, Sir Christopher Meyer, Ian Kearns, paruness Neville-Jones, Lord Admiral West Foto: BBC

Esmaspäeva õhtul näitas ETV+ dramatiseeritud tõsielulist dokumentaalfilmi «Kolmas maailmasõda» («World War Three: Inside the War Room», Inglise 2016). See on fiktsioon globaalsetest sündmustest, mis võivad kergesti kontrolli alt väljuda.

Kui Läti televaatajad nägid palju kõneainet pakkunud BBC dokfilmi Kolmas maailmasõda riigikanalist LTV 19. veebruaril, siis ETV ja ETV+ näitasid seda esmaspäeval. Filmile järgnes vestlusring saatejuht Dmitri Fefilovi juhtimisel, millest võtsid osa Läti ajakirjanik Olga Proskurova-Timofejeva, Narvskaja Gazeta peatoimetaja Sergei Stepanov, sotsioloog Tiiu Pohl ning meediaõppejõud Vitali Belobrovtsev.

Vaadates Eesti oma venekeelset televisiooni tekib loomulikult võrdlusmoment Venemaa enda televisiooniga. Ning see on loomulikult meie ETV+ kasuks. Esmamulje oli hea: inimesed istuvad viisakalt laua taga, räägivad rahulikult korda mööda ja saatejuht ei lõhu diskussiooni oma soleerimistega. Keegi ei karju, nagu NTVs. Saate suureks plussiks oli tuntud ekspertide kaasamine, nagu Andrei Piontkovski ja Aleksandr Nevzorov.

Väikeseks tõrvatilgaks meepotti oli see, et saatejuht polnud teemasse süvenenud. Seetõttu läks diskussioon ETV+ stuudiolaua ümber käima vaevaliselt, kohati meenus koolitund või ülikooli eksam, kus saatejuht esitas küsimusi stiilis «aga mida teie arvate?» Oleks stuudios veel ratas mida keerutada, oleks tulemuseks poliitikateemaline «Поле чудес». Kuidagi väga staatiline.

Belobrovtsev vastas saatejuhi küsimusele «kuidas film meeldis», et see oli tema jaoks surmigav, põhjendust ei lisanud ning nii pöördus kimbatusse jäänud saatejuht sama küsimusega lihtsalt järgmise külalise poole. Saates igati hästi esinenud Narva ajakirjanik Stepanov ütles, et film tuletab Eestile ja Lätile meelde, et on olemas depressiivsed piirkonnad, mis võivad kalduda separatismi ning millega on tarvis siiski midagi ette võtta. Tema järgi võiksid rahalised investeeringud ja lisafinantseerimine regioonide sotsiaalprobleeme leevendada ning siis ei tuleks inimestele pähe administratiivhoonetele võõraid lippe heisata, nagu Donetskis või Luganskis.

Meediaekspert Belobrovtsev avaldas kahtlust, et kogu film on sõjaväelaste lobby Suurbritannia sisetarbimiseks, et põhjendada maksumaksjale uute allveelaevabaaside rajamist. Tiiu Pohl vastas, et see on rumalus ning keegi ei kavatse hirmutada inglasi. Pohl lisas, et agressiivsuse kasv algas justnimelt Putini valitsusajal ning kõik mis on praegu on reaktsioon sellele. Tiiu Pohla lähenemine filmile oli stuudiokülalistest analüütilisem, ta ütles, et erinevate tõenäoliste stsenaariumite läbimängimine staapides ja kabinettides on igati normaalne tegevus ning BBC filmi pärast ei maksa erutada.

Eksperdina üles astunud Nevzorovilt küsiti kui reaalseks ta peab NATO-Vene konflikti puhkemist, mille peale ajakirjanik vastas, et see on võimalik, eriti nüüd, ning lisas, et Venemaal on eriline talent maailmasõdade vallapäästmiseks. Kui Nevzorovilt küsiti kui realistlikuks ta peab BBC filmi stsenaariumi, vastas ta: «Film on väga realistlik. Ka Eestis on oma väike Donbass. Teil on veel puudu ainult paari Girkinit.» Teine vene ekspert, Piontkovski lisas, et tuumasantaaž on Venemaa poolt päevakorral juba kaks aastat ning oma unistustes on Žirinovski-sugused hullud Pariisi, Berliini, Varssavi, Tallinna jt. juba maa pealt pühkinud. Piontkosvki soovitas vaadata kuidas elavad venelased Ivangorodis ja kuidas Narvas ning küsis millise neist valiksid meie venelased.

Siis läks stuudios asi käest. Pärast Piontkovski kommentaari soovitas saatejuht pöörduda kohalike venelaste olukorra juurde ning BBC film jääb unarusse. Ehk, nagu kunagi ütles Viktor Tšernomõrdin: «Asutame ükskõik millise partei, välja kukub ikka NLKP». Nii ka saatega: räägime millest ikka, lõpetame ikka sellega, et venelastel on halb. Tiiu Pohla näolt võis lugeda nõutust - saatesse tuldi arutama ju BBC filmi. «Ma elan 40 aastat Eestis, keel on raske ära õppida ja räägitakse, et olen okupant,» loeb saatejuht ette mingi tsitaadi Facebooki ETV+ lehelt. Läti naine noogutab ja ütleb, et tunneb end täpselt sama moodi ja et tal oli raskusi läti keele õppimisega. Passe ei anta. Meediaeksperdi ja lätlanna diskussioon filmi ei puuduta, mul hakkab igav, mõistan, et tuumasõjast uut ei kuule ja minu esmatutvus ETV+ lõppeb.

Arvustaja lisandus: eile oli minu esimene tutvus uue venekeelse telekanaliga ETV+. Kanal sai palju kriitikat juba enne eetrisse minekut möödunud aasta sügisel, ristiti mõndadegi arvamusliidrite poolt ETV miinuseks. Paljud kahtlesid ka selles, kuidas arvesse võttes võrdlemisi piiratud vahendeid on võimalik Venemaa suurte kanalite vastu pildile pääseda. See ongi ETV+ peamine väljakutse: täita programm sisuga, mis suudaks Venemaa hiidude varjust välja hüpata ja mis pakuks kohalikule venekeelsele elanikkonnale info-ja meelelahutusalternatiive.