/nginx/o/2013/03/11/1629980t1h15b5.jpg)
12. märtsil pidi NO99s esietenduma Vladislavs Nastavševsi lavastus "Lootus jäätub viimasena", kus pidid mängima Marika Vaarik, Gert Raudsep, Ragnar Uustal ja külalisena Tambet Tuisk.
NO99 jätab esietenduse ära
/nginx/o/2014/11/25/3552393t1h8c98.jpg)
3. märts 2016, 13:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teater NO99 teatab, et planeeritud esietendus jääb ära. Juba ostetud piletid vahetame ümber teiste lavastuste vastu või ostame tagasi. Kas ja millal "Lootus jäätub viimasena" publikuni jõaub, seda teater hetkel ei oska öelda.
"Lootus jäätub viimasena" tutvustus kõlas nii:
Baltimaade venelaste kohta on kirjutatud hulganisti arvamusartikleid, korraldatud konverentse, kaitstud väitekirju, toksitud internetikommentaare. On viidud läbi küsitlusi, koostatud visioone, graafikuid, memosid, mõttepabereid, arengukavasid. On arutatud raadio- ja telesaadetes, vaieldud peolaudade taga ja suitsunurkades. On vaimustutud, kardetud, oldud segaduses, rõõmustatud, loodetud. Emotsioonid ei vaibu, küsimused ei taandu, kuid see teema on hangunud nagu talvine jääväli, mille alt kostub kumedalt süvahoovus. Ja selle kõige keskel – kõik need inimesed ise, igaüks eraldi, esimeses isikus, lihast ja luust metafoorina.
Kui planeerisime Vladislavs Nastavševsi eelmist lavastust, ütles ta, et teda huvitab epigramm kui vorm, inimelu lühikokkuvõte paarikümnes sekundis. Sealt oli loogiline samm Mats Traadi „Harala elulugudeni“ ja sellest sündinud lavastuseni „Tõde, mida ma olen igatsenud“, mis sulandas inimtraagika absurdipiirilise slapstick'iga. Nüüd astub Nastavševs sammu edasi – ta lavastab iseenda elu, episoode sellest. Tema – lätlane, venelane, ida-eurooplane, Tveri oblastist pärit vanaemaga euroslaav. Nastavševsi lavastuse üldistus sünnib isikliku elu detailidest ja võtab lavaliste haikude vormi.