«Komöödiaõhtu» on läbinisti sõbralik naljasaade. Nagu ütles Tiit Sukk, «me ei riku tuju ega pane ära». Kedagi ei mõnitata ning kellelgi pole põhjust neljapäeva õhtul sotsiaalmeedias säutsuda, et häbi on olla eestlane. Ma olen koos sellise seltskonnaga hea meelega eestlane. Kulubki ära natuke lihtsat nalja, ei pea, silm punnis peas, endast diipi inglise huumorit välja pigistama. Ugrilased pole «Monty Pythoni» tõugu rahvas.
Kiidan saatetegijaid osaliste valiku eest. Märt Avandi, Ott Sepp, Sepo Seeman, Jan Uuspõld, Peeter Oja ja teised dinosaurused on ju tublid, aga nii väike rahvas me ometi pole, et nad ainsad naerutamisvõimelised näitlejad oleksid. Eriti aplodeerin andeka Tõnis Niinemetsa kaasamise puhul. Tema koduteatri Von Krahli saal pole teab mis suur, aeg on seda fantastiliselt naljakat näitlejat laiale publikule näidata.
Stuudiopubliku ees salvestatud saade koosneb lavastuslikest sketšidest, näitlejate improviseerimisest etteantud teemal ning varem salvestatud videoklippidest. Otse laval ette kantud sketšid «Restoran» ja «Riigivõlg» olid mõnusalt hoogsad, ja mis kõige toredam, stseenides osales lausa mitu inimest, kes kõik omavahel aktiivselt suhtlesid. See pole teile mingi «Õnne 13».
Varem salvestatud klipid kippusid venima (see virin peab iga Eesti naljasaate arvustuses sees olema). Näiteks inimmasina teemaga ei õnnestunud nii palju naeru välja meelitada, kui see minuteid võttis. Paar helget hetke selles siiski oli, näiteks mõttevoog kunstinäitusel. «Nädala uudised» jäigi saate kõige nõrgemaks osaks, nüüd võib ainult edasi kiita.