Jahtunud jäljed saavad uuesti kuumaks

«Kuum jälg: Kadunud tüdruk». Praktikant (Pääro Oja) ja prokurör (Rein Oja).

FOTO: Kanal 2

Uue dokumentaalse põnevussarja «Kuum jälg» tegijad on lubanud taaslavastada omal ajal suurt ühiskondlikku tähelepanu, kaasaelamist ja kõmu tekitanud mõrvajuurdlused tollaste uurimis- ja kohtutoimikute, tunnistajate ütluste ning muude asjakohaste materjalide alusel. Seejuures on võetud ette need juhtumid, mille lahendamisel on Eesti kriminalistika ajaloos esimest korda kasutatud mõnd uurimisvõtet ja -tehnikat.

Dokumentaalse kriminaalsarja esimese osa «Kadunud tüdruk» alustuseks oli valitud 1967. aastal kogu Eestimaal õudu tekitanud kaheksa-aastase tüdruku tapmine Rocca al Mare vabaõhumuuseumi lähedal metsas. Vanemad inimesed mäletavad, kuidas üle maa levisid kõikvõimalikud kuulujutud, lapsi manitseti koolist otseteed ja kõrvale vaatamata koju ruttama, kuni ühel päeval sai teatavaks, et mõrtsukas on tabatud.

Tänapäeval pole midagi eriskummalist selles, et raadios, teleris ja ajalehtedes otsitakse taga kadunud inimesi või kuritegevuses kahtlustatavaid, nüüd nähtud rekonstruktsioonist aga selgub, et avalikkuse kaasamine oligi üks kriminaaltehnilisi uuendusi, mida siseministeeriumi uurijatele soovitas ülikoolist saadetud praktikant (Pääru Oja). Sellest ettepanekust tulemuseni viiv uurimine algabki.

Tegevust kannab kolmik: prokurör (Rein Oja), uurija (Raivo Rüütel) ja juurapraktikant, neil kõigil kenasti välja mängitud karakter. Pisut stamplik muidugi, aga ju umbes selliseid tegelasi uurimisasutustes kohtaski – mõistev ja «uuendustele avatud» prokurör versus mitte eriti nutikas, hädaldav ja samas ülbe uurija, pluss oma värskeid teadmisi ja laiemat silmaringi pakkuv praktikant. Lavastatud stseene juhatab sisse, seob ja lõpetab Martin Veinmann. Teeb seda asjakohaselt, sest kuidas muidu õnnestuks nädalaid väldanud uurimist ja kohtuprotsessi ühe tunni sisse pressida.

Avalikustatud kuritöö toob kokku hulga tähelepanekuid: midagi on nähtud, märgatud, meelde jäetud. Tüdruk läks ju kaduma päise päeva ajal Tallinna kesklinnas. Möödub 48 kriitilist tundi ja uurijad teavad, et nüüd pole nad silmitsi enam lapse kadumise, vaid roimaga. Leitakse laip.

Palju uusi võtteid

Õnneks oli uurijatel peale tunnistajate ebakindlate ütluste abiks metsaservast avastatud auto tagasilla osa. Nüüd osutus võtmeisikuks tunnistust andma tulnud veoautojuht, kes oli välja aidanud kraavi vajunud auto. Kuna ta ei mäletanud ei autonumbrit ega osanud kirjeldada abivajajat, katsetati temaga esimest korda NSV Liidu uurimispraktikas hüpnoosi. Kuigi autonumber jäi saladuseks, meenus tunnistajale vähemalt tolle mehe välimus. Siit võrsus kolmas uuendus – Riiast laenatud aparaadiga tehtud portree.

Vahest oli uuendus ka see, et vaatamata vastuseisule võeti tõsiselt noorukest tütarlast, kes oli fotol ära tundnud ka teda ahistada püüdnud mehe. Lisaks oli tal märkmikus kirjas kahtlase mehe autonumber – tee kurjategija tabamiseni oli rajatud. Seda tänu hämmastavalt targale lapsele, kelle unistus oli saada ajakirjanikuks.

Kas see kõik oli põnev? Peab ütlema, et oli küll, olgugi et üldjoontes ma lahendust teadsin. Sellegipoolest tundsin ülekuulamisi ja muid toiminguid jälgides pinget, et ei noh, jälle läheb viltu, jälle ei saa midagi kätte, jälle keegi rikub midagi ära, olgu selleks siis eelarvamuste kütkes tunnistaja või kannatamatu uurija.

Oligi põhjust närvitseda, sest kuigi ilmne mõrtsukas oli käes, polnud tema süüdi mõistmseks otseseid tõendeid – ei pealtnägijat ega mõrvarelva –, kaudsete tõendite alusel aga seadus süüdi mõista ei lubanud. Niisiis jäi loota vaid ülestunnistusele. See ka saadi – milliseid võtteid kasutades, jäi ebamääraseks. Tundus, ja küllap nii oligi, et vangikong koos vägivaldsete (salakaebajatest) kaaslastega oli mehe nii ära hirmutanud, et nende käest pääsemiseks kõlbas isegi ülestunnistus. Tõsi, kohtus püüdis ta sellest lahti ütelda, ent mis kirjas, see kirjas.

Ühe tüdruku jõhkral kombel tapmine ja veel vähemalt nelja vägivaldne ärakasutamine tõi kaasa tolle aja kõrgeima erakorralise karistuse, mahalaskmise ilma edasikaebamise õiguseta.

Toimikutest elusaks looks

Mis veel lavastusse puutub, siis suhteliselt steriilse, vaid toimikute varal rekonstrueeritud materjali varal on loodud üsna elus lugu, märgates ka mõningaid ajastuomaseid pisidetaile. Nii ripuvad uurijate kabinetis kõrvuti tollal ametiasutustes kohustuslikud Lenini ja Brežnevi portreed; uurija läidab nõupidamise käigus sigareti; kohvikus tellib prokurör Armeenia konjakit, mida letitöötaja paistab otsivat leti alt. Muide, kohvikus minu mäletamist mööda konjakit teeklaasist ei joodud, ikka pigem pitsist.

Vaatamata kajastatava loo dramaatilisusele leidub lavastuses ka muigama panevaid stseene, mis markeerivad tõsiasja, et inimloomus ei muutu aegade jooksul, olgu seadused, karistused ja isegi riigikord milline tahes.

Ent esimesest «Kuumast jäljest» jääb nii mõnigi küsimus ka edasi mõtlemiseks. Ehk nagu küsis Martin Veinmann lõpus: «Kas riigil on õigus tappa või ei ole?»

Praeguste seaduste järgi saanuks mõrtsukas eluaegse vanglakaristuse, kusjuures 20 aasta möödudes võinuks ta taotleda vabastamistki.

Kinos või teleris tollal veriseid mõrvalugusid ei näidatud, kodumaal juhtunud tragöödia vapustas väga paljusid. Pikka aega tekitas omaaegsetele inimestele ainuüksi kaunis kohanimi Rocca al Mare õudu. Kindlasti vapustas üht osa inimesi ka kurjategijale määratud karistus, mille üheks süngeimaks väljundiks oli mõrvaohvri haua rüvetamine. See tähendab, et ka karistatud kuritegu külvab kurja edasi. Kuidas sellest lõplikult vabaneda, ei tea mitte keegi.

«Kuum jälg»
Neljapäeviti Kanal 2s kell 21.30
Stsenarist Indrek Hargla, produtsent/idee Ken Saan, režissöör Jaak Kilmi

Tagasi üles