«Vembumees Vilde»
Eduard Vilde nalja- ja satiirikogumik
Koostaja Kairi Tilga
Eesti kirjandusklassik Eduard Vilde (1865-1933) ande kaaperdasid ammu enne praeguse Eestimaa sotse juba Nõukogudemaa ideoloogid. Kõik koolilapsed pidid läbi lugema tema ajaloolised romaanid «Mahtra sõda» ja «Kui Anija mehed Tallinnas käisid.»
Väljaannete eessõnades tsiteeriti Leninit: «Talupoegade võitlus oli õiglane. Vene töölisklass austab alati nende märtrite mälestust, keda tsaari teenrid maha lasksid ja surnuks peksid. Need märtrid olid võitlejad töörahva vabaduse ja õnne eest.»
Täna, Vilde 151. sünniaastapäeval esitleti Kadriorud temanimelises muuseumis kirjastuse SE&JS poolt välja antud nalja- ja satiirikogumikku «Vembumees Vilde». Muuseumi direktor Kairi Tilga lausus esitlusel, et saja aasta taguseid nalju ei pruugita praegu enam mõista, kuid mõnedki lood mõjuvad väga tänapäevaselt. Omal ajal väideti, et Vilde naer paneb kividki naerma, kuid hiljem läksid tema naljad soolasemaks ja satiirilisemaks.
Oma kaassõnas raamatule märgib kirjandusminister ja humorist Mart Juur, et elus ja kirjanduses pole nalja kunagi liiga palju, pigem on teda ikka vähe ja kõik nalja – eestlased – humoristid satiirikud ja koomikud – on mingis mõttes Vilde õpilased.
Kirjanik Andrus Kivirähk lisab, et Vilde naljalooming on jäänud tema paksude romaanide varju. «Vilde huumorit on patt kolikambris hoida, see on hüva kraami raiskamine.»
Satiiriline Vilde esitab ka retsepti pudingi valmistamiseks: «Võta kolm toopi tavalist kodanlust, neli naela riivitud kapitalismi, kaks kortlit haput mantšesterliberalismi ning näputäis selgitamata sotsialismi, tambi pudrunuiaga hästi segi ja lase tund aega haleduskastmes keeda.» Lõpptulemus tuleb serveerida krokodillipisaratega ja kamalutäie sügavate ohetega ja kanda ajalehe «Virulane» toimetusse.
Igatahes on ilmunud raamat, mis avab nii vanadele kui noortele teistmoodi Vilde, kui oleme seni arvanud.