Kalju Komissarovi viimane intervjuu: «Jätkan õpetajana nii kaua, kuni püsti seisan.»

Kalju Komissarov. Foto: Elmo Riig / Sakala

Postimees avaldab uuesti viimase suure intervjuu Kalju Komissaroviga, mille Margus Haav tegi tema 70. sünnipäeval. Esmakordselt ilmus see 7. märtsil 2016. aastal, aasta enne lavastaja surma.

Kohe Kalju Komissarovi koduaia taga kohiseb männimets. Autost väljudes tundub, et midagi on teistmoodi. Esimese hooga ei saa aru, mis nimelt. Siis jõuab kohale. Maja ümber laulavad linnud. Ja neid on palju! Lindude toitmiseks kulub talve jooksul kümneid kilosid seemneid.

Teenekas näitleja, teatri- ja filmilavastaja ning pedagoog istub elutuppa kamina kõrvale ja on valmis küsimustele vastama. Ta on rõõmus ja rahulik, räägib õhinal lindudest ja sellest, et aias on lume all kevadet ootamas 1500 tulbisibulat. Kaminas praksuvad puud ja isegi läbi suletud akende on tuppa kuulda linnulaulu.

Kalju Komissarov, te elate väga ilusas kohas.

Viljandi kultuuriakadeemia kõrvalt valgusfoori juurest on minu majani täpselt kaheksa kilomeetrit. Kunagi arvasin, et hakkan seda vahet jalgrattaga käiama. Selline täiesti normaalne distants, aga elus on teisiti läinud. Suurt jalgrattasõitjat minust enam ei ole, autosõiduga saan hakkama küll.

(Paus) Ausalt öeldes on linnas viibides – ja ma räägin siin praegu Viljandist! –nii, et ma mõtlen seal kogu aeg, kuidas sivem jälle koju saada. Ja kui mul on vaja Tallinna minna, siis tunnen juba kolm-neli päeva enne seda ebameeldivat rahutust ning üritan välja mõelda põhjust, et öelda: ei-ei, ma ikka ei saa tulla.  

Te ju põline linnamees?

Olengi. Mul oli ses mõttes maru õnnelik lapsepõlv, et olime 13 aastat suvilas. Kõrge männimets, valgust täis ja mere kaldal... 25. mail lõppes tol ajal kool, päev hiljem olime juba Rannamõisas suveelamises. Tihti võis siis puudel veel lundki leida. Rääkimata sellest, et kõrge pankkallas oli jääs peaaegu jaanipäevani välja. Looduses olemise vajadus on lapsepõlvest.

Kuule, ma toon sulle korraliku tooli, see on mul ahju kütmiseks! (Käib ära ja naaseb tõhusa taburetiga.)

Arva ära, kes selle tegi! Kui mu vanemal tütrekesel algkool ära lõppes, siis algas tööõpetus. Ta keeldus kategooriliselt tikkimisest, heegeldamisest ja kudumisest. See taburet ongi tema tehtud! Muide selle jaoks kutsuti eraldi õppenõukogu kokku, sest sellist hullu plikat polnud koolis varem olnud, aga ta sai oma tahtmise ning hakkaski ainsa tüdrukuna koolis poiste tööõpetuse tundides käima.

Ma ise mõtlesin, et väga hea, kui selliseid leidub. Selliseid mehi, kes ei oska kruvi seina keerata, hakkab järjest rohkem maailma tekkima. Las siis tüdruk teeb, mis tahab!

Viimasel ajal ei olegi enam ametite vahel kindlat joont, et see on meeste- ja see naiste oma. Minu meelest tore!

Mulle meeldib ka see väga.

Oma lapsepõlvest ei ole te just väga palju rääkinud. Kas see oli väga õnnelik või hoopis vastupidi?

Õnnelik oli see selles mõttes, et mul oli kõik olemas. Isa, ema. Kõige tähtsam oli vanaema. Vanaema kasvatada me olimegi enamiku aja. Isa ja ema olid selle põlvkonna inimesed, kellel läks õige kooliskäimise aeg sõja nahka, nii et tuli pärast õppimas käia. Samas oli peres kolm last. Lapsepõlve refrään oligi selline, et «tasa, ema õpib, tasa, isa õpib». Siis oli meil vanaema Kroosu, tema kantseldas meid.

Kõik suved olid looduses, sõna otseses mõttes. See oli vahva! Siin olen ma nüüd hakkama saanud sellega, et olen suutnud oma krundi nähtavuse piirides üles leida ja ära tunda üle kuuekümne linnuliigi. Alguses oli kõik sedasi, et eriti suvelinnud olid lihtsalt üks mass, lihtsalt linnud. Nüüd oskan märgata detaile, mille põhjal nad pärast linnumääraja abil üles leian ja ära tunnen. See on super kingitus, varem ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu, aga see on tõesti ülipõnev.

Mul on verandal kaks pikksilma moodi asja, pean alati seletama, et need ei ole seal selleks, et vaadata, mis värvi naabrinaise pesu on, nendega ma vaatan linde. Just mõtlesin täna hommikul, et ma ei ole see talv oma aias ühtegi leevikest näinud. Aga ükskord oli ühel puul aias üheksateist punase kõhuga leevikest!

Mul on siiralt hea meel selle üle, et mu hoovis elab tuhkur. Praegu ei ole ta veel midagi halba teinud, eks kevadel hakkab muidugi linnupesi rüüstama, aga see on loodus.

Maja ees kasvab jalakas, seal on karjas viit sorti tihaseid, rohevinte, kahte sorti varblasi ja korraga on kõksti kohal hiireviu ja nokib lennult! Olen olnud ka selle tunnistajaks, kuidas hiireviu on just saaki haaramas ja siis tuleb raudkull ning võtab hiireviul natist ja viib ära! Enda aknast nägin!

Te lugesite üles kõik linnuliigid, kes on aiast läbi käinud, aga huvitav, kui palju on neid näitlejaid, keda olete õpetanud?

Üle saja kindlasti, aga kui palju, ei tea. Ma ei ole kunagi tegelenud mitte mingi statistikaga, pole midagi üles kirjutanud ega korjanud ühtegi kavalehte, afišši ega midagi sellist.

Ma ei oska isegi seda öelda, mitu lavastust teinud olen. Keegi väitis mõne aja eest, et olen teinud sada lavastust. Aga kui juurde võtta kümned kontserdid, teatriballid ja õhtut täitvad programmid, iga semestri lõpuks on tudengitega eksam, mille ettemängimine võib mõnel juhul kesta kolm-neli päeva...

Te alustate alati oma esimest tundi üsna karmilt?

Nii see on. Kohe esimeses tunnis ütlen ma, et kallid sõbrad, kui te arvate, et maailmas on mõni lavastaja või teatrijuht, kes öösiti ei maga ning närib erutusest küüsi, millal nad ükskord lõpetavad, millal ma ükskord nad sealt koolist kätte saan, siis... seda ei ole. Need uhked teatrijuhid ega lavastajad ei tule su diplomilavastustki vaatama.

Aga sinu ülesanne on teha ennast vajalikuks. Mina saan koolis selles osas aidata. Ma saan õpetada mingisuguseid asju, mida edasi arendades sa võid muutuda vajalikuks partneriks ka suurele tegijale.

Noortes näib ikkagi mingi idealism näitleja elukutse suhtes säilinud olevat, ühele kohale on ligi paarkümmend tahtjat enamasti nii pealinnas kui ka Viljandis.

Need arvud vähenevad, aga selle arvelt, et üldse kõik väheneb rahvastiku osas. Näitleja elukutse on endiselt populaarne. Ennetades järgmist küsimust, kas neid liiga palju ei ole ning kas on ikka vaja kahte teatrikooli: Eestis on peaaegu viiskümmend etendust lõpp-produktina pakkuvat nähtust, sinna hulka ka tantsuteatrid. Vabakutseliste näitlejate arv suureneb üha ka teatrites ning küsimus ei ole praegu üldse selles, et midagi on üle toodetud. Pole kuulnud, et keegi mu õpilastest oleks töötukassas kirjas.

On kokku arvutatud, et Eestis on iga päev üks esietendus.

Täiesti normaalne. Kui võtta nüüd seda liini pidi, siis nõukaajal oli Eestis 1,4 miljonit elanikku ja 1,5 miljonit teatrikülastust. Elu on läinud praegu nii palju mitmekesisemaks, igasuguseid võimalusi aja veetmiseks on juurde tulnud, aga teatrikülastusi on ikkagi miljoni ringis.

Proovige Tallinna Linnateatrisse või Eesti Draamateatrisse piletit saada. Jätkuv teatrihuvi on fantastiline! Kui panna sinna juurde veel see, et Eestis on 400 registreeritud harrastusrühma, kooliteatritest kuni külakultuurimajadeni, kes teevad ju ka igal hooajal vähemalt ühe esietenduse.

Mul on võimalus natuke sellel pulsil näppu peal hoida tänu Kuhjavere külateatrite festivalile. Täiesti fenomenaalne nähtus, üks pisike, paarikümne inimesega küla on sellise asja käima tõmmanud. Ühel aastal oli seal üle kahekümne trupi! See on juba vabariiklikul tasemel üritus. Soome-ugri-mugri küljes on mingi seletamatu teatrihuvi.

Kas olete täheldanud, et näitlejaks ei tule õppima rikaste perede lapsed?

Ei tule tõesti. Aga siin on üks uus ja uhke nüanss juures. Lavastajaks pürgijate seas on üha rohkem tüdrukuid. Meestel on prestiižne olla kusagil teller, käia lipsu ja lakk-kingadega, rahast üldse ei räägigi.

Aga loodus tühja kohta teatavasti ei salli ja nii tulebki rohkem tüdrukuid. Ma olen õnneks oma teel väga tublisid plikasid kohanud. Kas või need, kes Tartus Musta Kasti püsti ajasid.

On see nüüd aja märk või mitte, aga kui võiks arvata, et naine hoiab ohje kuidagi leebemini, siis mina julgeks sellele küll vastu vaielda.

Muidugi, ei midagi sellist. Meid ümbritsev reaalsus on mingis osas selline roosa-manna-barbi-solgi ülevalamise periood, aga sealt edasi läheb kõik väga jõhkraks ja jäigaks. (Naerab.) Väita, et naislavastaja tähendaks automaatselt mingisugust nõretavat sentimentaalsust, on absoluutselt vale. Ei midagi sellist!

Kui sageli ise teatrisse satute? Kas otsite ikka veel teatriimet?

Ega väga enam ei tungi teatrisse. Aga õnneks on aeg-ajalt, kui ma sinna satun, olnud ka kordi, kus unustan ära, et olen teatris. Et laval toimuv köidab nii väga ja sunnib tõesti unustama, kus ma olen, ja enam ma ei vaata, kuidas see tehtud on, miks see masin ei tööta, miks ta käima ei lähe ja mis üldse viga on, vaid suu vajub nii ammuli, just nii nagu lapsepõlves...

Teil on Eestis üks iseloomulikumaid ja originaalsemaid hääli. Kust see on tulnud?

(Köhatab.) Viljandi vana kõrts oli kohe hotelli kõrval. Minu Ugala algusaegadel elasin seal hotellis ja käisin kõrtsus söömas. Ükskord tuli kelner ja pani pudeli viina mulle nina ette, ütles, et saadeti sulle. Ja saatja tahtis küsida ühte asja. Ütlesin, et las aga küsib. Mees tuligi ja ütles, et räägi, Komissarov, mis kuradi moodi sa oled sellise hääle saanud. Ma siis ütlesin, et tõmba ka kolm pakki suitsu päevas ja siis vaata, mis su häälest tuleb.

Õnneks ma nüüd juba üle kümne aasta ei suitseta. Aga nelikümmend aastat sai lolli mängitud tõesti. Kolm pakki päevas. Ainsad fotod sellest perioodist, kus ma olin ilma sigaretita, on passipildid. Igal pool oli pläru näos või näpus. See ei ole midagi tarka ega mõistlikku. Ähin neid hädasid tänase päevani, kuigi kümme aastat ei ole juba tõmmanud.

Suitsetamise mahajätmise juures oli üks huvitav asi. Paari kuu pärast korraga tajud, et oot-oot, lõhnad hakkavad tagasi tulema. Lõhnad lapsepõlvest. Kõik see, mis sa olid nikotiiniga ära tapnud. Mingid retseptorid hakkavad uuesti reageerima. See oli põnev periood. Hakkasin maailma täiesti uuesti tunnetama, mingid vanad asjad tulid meelde...

Te pole mitte ainult teatri-, vaid ka filmimees olnud. Kuidas sellele ajale nüüd tagasi vaatate?

Täiesti rahulikult. See oli lihtsalt üks periood. Sealt läksin ma ju teatrisse ja see osutus hoopis põnevamaks kui see, mida suutsid pakkuda selleaegsed filmitegemise võimalused Eestis.

Praegu ei ole sellel minu jaoks enam emotsionaalselt mingit tähendust. Jah, ma olin seotud. Jah, ma olen kolme täispika filmi lavastaja, aga mitte midagi muud.

Kultusfilmis «Viimne reliikvia» mängisite munka, aga peale selle olite ka filmi teine režissöör.

Tänu oma õpetajale Griša Kromanovile. Kui kaadris oli rohkem kui kaks näitlejat, pidin mina selle kokku panema ja käima tõmbama ning talle ette näitama. Ta siis ütles, mis sobib ja mis mitte, nii see töö käis.

Selle filmi võtete ajal oli üks periood, kus ta oli väga haige. Me olime ajahädas, tema koos peaoperaator Jüri Garšnekiga filmis Lõuna-Eestis, mina koos teise operaatori Sergei Rahomäega filmisin Virtsus. Seal võeti üles näiteks see küünaldega tagaajamisstseen.

Jah, see kõik oli väga tore, aga see oli... kunagi.

Noorem põlvkond teab teid kui mõrvagrupi juhti komissar Kelku telesarjast «Kelgukoerad». Sellest sarjast jõudis vist ligi 150 osa eetris olla?

Jälle numbrid, ei tea neid täpselt. See oli selles mõttes uhke aeg, et isegi kärus kahe- ja pooleaastane laps tegi, et «ääää, emme-emme, kelgukoer!». (Puhkeb naerma.) See oli täiesti tavaline, et tuldi juurde ja küsiti, kas tohib pilti teha. Käe peale tuli autogramme ka kirjutada. Eesti on nii väike, et tarvitseb paar-kolm korda oma näoga teleekraanile sattuda, kui oledki kõigi poolt tuntud. Kas armastatud, see on juba järgmine küsimus.

Nüüd on seda pläma vähem, aga kui taasiseseisvumine oli juba ära olnud, siis oligi niimoodi, et plika laulab oma esimest laulu ja juba reklaamitakse kui megatähte. Selles osas on praegu nagu veidi tagasihoidlikum vist. Aga selle pläma pealt teenivad mõned mehed raha. 

«Kelgukoertega» nõustusin sellepärast, et kogu sarja konstruktsioon oli üles ehitatud selle peale, et kuri sai alati karistatud ning see polnud kusagil nilbuste ja perverssuste eriline eksponeerimine. Laipu ja verd oli nii palju, kui käivitamiseks vaja, inimsuhted olid peamised. Iga kord lõppes sellega, et kuri sai karistada ja mitte mingite rahvatasujate või Odini sõdurite käe läbi, vaid riigi politseinikud olid need.

Päevapoliitikas pole te tükk aega sõna võtnud.

Nooh, siin toas on sellest ikka räägitud! Aga ma olen sellest eemal jah. Muidugi ei tähenda see, et ma pole otseselt poliitikas, nagu mul oleks kama kõik, mis siin Eestis toimub. Vastupidi. Viimasel ajal on muretsemiseks väga mitu tõsist põhjust, EKRE ja see Odini kamp näiteks. Odinlased startisid Soomes, selle taga on Venemaa. Venemaa prioriteet number üks on lagastada, mõnitada ja pilastada Euroopat. Selle kõige taga on Moskva saatkond.

Kuidas teil üks tavaline koolipäev välja näeb?

Käin kultuuriakadeemias praegu õpetamas neljal päeval nädalas. 1. aprillist olen aga pensionär. Ma loobusin uuesti kandideerimast korralise professori kohale, palusin ennast vormistada professor emeerituseks. Ma jätkan kindlasti õpetajana nii kaua, kuni püsti seisan.

Teie õpilased räägivad, et te ei kasvata neid oma näo järgi, vaid pigem näitate, et näe, siin on uks, tee see lahti.

See on tegelikult jube lihtne. Ma nägin omal ajal neid väikesi Panso järeleahvijaid kuni piinlikkuseni. Olen seda üritanud täiesti teadlikult jälgida ega ole seda kunagi fookusesse tõstnud. Küll võin ette mängida, aga teen seda utreeritult ja selleks, et teda käivitada. Või julgust juurde anda, kuid mitte mingil juhul seda, et ole nagu mina, siis oled hea.

Olen nendele kõigile rääkinud, et teatris pole midagi lollakamat teha, kui üritada välja mõelda, kuidas on kombeks teha. Ei saagi olla. Ärge tegelege sellega, kuidas on kombeks. See ongi see, et kes sa ise oled ja mis sind kõnetab. Mis sulle valus on või haiget teeb, mis paneb sind rõõmustama. Mis on sinu «ei saa mitte vaiki olla»! Mitte see, kuidas kombeks on. Seda ei ole vaja. Mis on kombeks, see on niikuinii olemas. Aga kes oled sina selles kambas…?

ARVAMUSED

Heigo Teder

Viljandi kultuuriakadeemia teatrikateedri 4. lend

Kinkisime kursusega talle kord kilpkonna, mis oli tikutoosisuurune. Asi lõppes sellega, et ta ehitas kolm korda akvaariumit ümber ja lasi seinu suuremaks lõhkuda ning lõpuks viis looma Mati Kaalule, et las ujub seal loomaaias õnnelikult, kuna see raibe kasvas 30-sendiseks! Lõbusalt on aega veedetud ikka. Nüüd, kui me üksteist respektime ja võrdväärsena võtame, on muidugi naljakas meenutada neid aegu, seda kooliaegset karmikäelist tampimist. Ometi on just see suuresti põhja ladunud, me olime üks viimaseid kursusi, kui ta oli range ja kiuslik buldog. Tänapäeval on ta soft, teeb esimese aasta ära ja annab kursuse teistele üle. Meil oli ikka neli aastat tampi nii, et verd lendas.

Maarja Tammemägi

Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 12. lend, esimene kursus

Praegu loeme ja analüüsime Hamletit. Meil kõigil on Kalju Komissarovi suhtes muidugi hästi suur aukartus. Alguses võttis teadmine, et tema tundi tuleb tulla, üsna jahedaks! Aukartus oli nii suur, iga väljaöeldud sõna kaalusime. Pedagoogina on ta täiesti võrratu. Iga tema sõna on puhas kuld. Me tõesti hindame väga, et saame tema juures õppida. Komissarovi huumor on ka midagi erilist, see on võrratu ja positiivne elamus.

Stefan Hein

Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 12. lend, esimene kursus

Tema kõrval õppida on kindlasti suur au. Alguses ei julgenud me ehk kõike välja öelda ning teha, esimesed etüüdid tulidki kohmakad, aga mida aeg edasi, seda rohkem harjusime. Distsipliini on väga palju. Tema tunnid on tõeline elamus ka emotsionaalsel tasandil! Eks on nii mõndagi ka üles kirjutatud, mis tema suust tulnud. Tal on nii värvikas elu ja sealt on palju kõrva taha panna.

Jaanus Rohumaa

Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XV lend

Kalju Komissarov on väga suure südamega inimene, kes hoolib oma õpilastest väga. Ta on väga avameelne. Mis puudutab teatritegemise ABC-d, siis selles valdkonnas on Eestis kellelgi talle väga raske konkurentsi pakkuda, ehk ainult Lembit Petersonil ja Merle Karusool. Oma karusel kombel oli ta väga hoidev ja mis kõige tähtsam: väga professionaalne. Tema stiil on see, mis mulle sobib. Nooremana sõitsin spetsiaalselt Tartust Viljandisse vaatama tema asju, «Sajandist on pikem päev» või «Vennad Lautensackid» näiteks, need olid tolles ajas absoluutsed tipud, aga ta on ka hiljem teinud suurepäraseid asju. Muidugi lähen ma ka tema sünnipäevale, kuidas siis teisiti. 

KALJU KOMISSAROV

Sündinud 8. märtsil 1946 Võrus

Lõpetas 1964. aastal Tallinna 4. keskkooli ja 1968. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri.

Töötanud Tallinnfilmi režissööri, Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri peanäitejuhi, Ugala teatri lavastaja ja peanäitejuhi, lavakunstikateedri ja Viljandi kultuurikolledži (akadeemia) lavakunstide osakonna õppejõu ja juhatajana.