Kunstniku väitel tammub kaasaegne kunst paigal. A küsib, mis on kaasaegse kunsti roll ühiskonnas ja kunstniku roll tulevikus. Ta pakub praeguse näitusega enda sõnul välja suhtlusplatvormi, võimaluse aruteluks, mis värk kaasaegse kunstiga siis on. Kunstnik on öelnud, et fantoomplatvorm on tühik, mis sümboliseerib lahenduse leidmise võimalust. See on miski, mida kunstnik soovib teistega jagada, selle asemel et vegeteerida paranoialaadses soikumis, mille lõpptulemuseks on viha, hirm ja vägivald. Kunstniku sõnul on tarvis positiivset programmi. Mitte usku ja lootust, vaid konkreetset positiivset programmi. Kunstnik küsib, kas kunstnikud suudavad seda pakkuda.
Näituse aluseks on neuroteadlaste avastus, et inimesel on kaks keha. Füüsiline keha ja fantoomkeha. Fantoomkeha on meie ettekujutus sellest, kuidas keha eri osad toimivad tervikus, ja seda näitlikustab kummaline fantoomjäseme fenomen. Kaasaegse kunsti kontekstis võib seda fenomeni kasutada metafoorina, mille abil ideid tulevikku projitseerida.