Popid ja huhuulikud võimusuhted

Võimumängud- Koer Popi ( Tarmo Song)Theatrumi lavastuses "Popi ja Huhhuu" Foto: Ülar Mändmets

Oleme küll isanda ja alandliku, totalitaarse ja demokraatliku, tsentraalse ja vabakondliku vahekordade suhtes läbinud justkui postmodernse karastuse, kuid ometi tundub, et Tuglase 1914. aasta katastroofiõhkkonnas sündinud novell on ka tänapäeval enda taha kogunud mingid uued (või kas üldse uued?) tähendustasandid.

Jätkem praegu võrdlemata Merle Karusoo 1975. aasta ja Priit Pedajase 2000. aasta lavastused (kuigi nende täiesti erineva ajastuvaimu kõrvutus võiks olla vahepealse ühiskondliku meelsuse arengu kaardistamiseks oluline). Küll aga on kõnekas, et Riho Undi Neitsi Maali auhinna pälvinud «Isand» ja Leino Rei Theatrumis lavastatud «Popi ja Huhuu» sattusid tajuma ja kajastama enam-vähem samaaegset ühiskondlikku atmosfääri.

Riho Unt vist mõneti pessimistlikumalt: kahe loomakese apokalüptiline lõpplahendus tema animatsioonis näib saabuvat kuidagi teadlikumalt ja vääramatumalt. Ehkki Huhuu ei andnud endale aru, mida ta tegi, toimis ta võimupositsioonilt, olles enda jaoks adutava maailma justkui piirideni ära mõtestanud ning käitudes oma «teadmiste valguses». Samamoodi millegi sellisega, kus arvutimäng võtab reaalsuse üle võimust ning sunnib unustama, et tegemist on koopiamaailmaga. See on reljeefsete kaubalis-rahaliste suhete maailm, kus ahv on Isanda kadudes võtnud üle kogu tema omandi, suutmata või soovimatagi täita sellega kaasnevat vastutust.