Õitsev õunapuuaed ehk kuidas vaadata stalinismi?

Anatoli Jar-Kravtšenko- Nikolai Karotamme portree. 1946 Foto: Eesti Kunstimuuseum

Stalinistliku ajajärgu kunsti kohta on pealtnäha lihtne seisukohta võtta: absoluutse terrori olukord ja sotsialistlik realism ehk pealesunnitud ja ideoloogiliselt angažeeritud kunstiparadigma kohustuslike teemade ja stiilivõtetega ei jätnud kunstnikele võimalusi vabaks eneseteostuseks. Selle eelteadmisega stalinistliku impressionismi näitusele tulles võib sattuda segadusse: stampteemasid, mida perioodilt ootaks – traktoreid, kolhoose ja vabrikuid –, justkui on, aga palju on ka arhetüüpselt ja ajatuna mõjuvat loodusmaali ning rahvuslikku olustikku. Sulev Oll kirjutabki Maalehes, et näitus on «üllatavalt rõõmus, rahvuslik ning hoopis ilma okastraadita».

Stalinistliku impressionismi näitus toob need vastakad nüansid vaataja ette uuritava ajastu kujundusloogikat kasutades: maalid on tihedalt koos, esitatud massiivse, filmiliku kogumina. Ühtlase massiivi muljet lõhuvad siia-sinna pikitud tööd, mis justkui ei sobitu ja tõstatavad küsimusi: Elmar Kitse sünge «Autoportree» (1958) ja tema «1. mai aktus Tartu Riikliku Ülikooli aulas» (1945), Johannes Saali hüsteeriliselt mõjuv «Pioneer» (1954), kuraatori osutus aja seiskumisele, kõrvuti asetatud Kristjan Tederi «Kevadine aed» (1946) ja Richard Uutmaa «Suvepäev taluõuel» (1958), kus miski ei anna tunnistust, et maalide valmimise vahele jääb üle kümne aasta.

Sõjajärgsete ja 1950. aastate alguse suhtes on oluline teadvustada ratsionaalse loogika puudumist – ajuti läks läbi üsna uskumatuid kujutamisvalikuid, ent süüdi võidi mõista ka peaaegu ei millegi eest, ükski reegel ei kehtinud ja samas õnnestus kohati võimu enda žargooniga oma valikuid «pantserdada» ja kaitsta. Tõepoolest, kästi maalida sotsialistliku progressi stampteemasid ja teha seda realistlikult, teisalt pääses (ka Venemaal!) esile hulk nostalgiast kantud ja impressionistlikku koloriiti kasutavaid kunstnikke, kes said lausa Stalini preemiaid (nt Arkadi Plastov 1946. aastal).