Aja auk. Charlie Parkeri must kuumus

Charlie Parker Foto: Kuvatõmmis

Täna 61 aastat tagasi suri Charlie Parker  üks dässi  ja muu muusika ajaloo suurkujusid. Miles Davis ütles kunagi, et džässiajaloo saab kokku võtta nelja sõnaga: Louis, Armstrong, Charlie, Parker. Charlie Parker, hüüdnimega Bird, suri oma sõbra ja bebop-džässi patrooni, kuulsa rahasuguvõsa Rotschildide liikme paruness Pannonica de Koenigswarteri Manhattani korteris, vaadates samal ajal televiisorist naljasaadet. Lahkamisel tundus arstile, et 35-aastase asemel on ta ees 60-aastane. Kiire elu ja lõputu isu – täpsemalt heroiin, alkohol ja muugi – olid teinud geeniusega oma töö.

Charlie Parker sündis Kansas Citys, mis oli tol ajal üks Ameerika olulisi muusikakeskusi. Õppis ta mängu peamiselt omal käel. 1939 läks New Yorki, kus sai mõned mänguotsad, kuid peamiselt tegi juhutöid. Džässmuusikas domineeris sellal sving, see oli seltskonnasõbralik tantsumuusika, mida mängisid viisakalt naeratavad smokingites muusikud. Charlie Parkerile tundus selline asi natuke kahtlane, sving liiga igav ja sirgjooneline; tema otsis trashʼi, maa-aluseid käike, freak-outʼi.

Kuna aastatel 1942–1944 toimunud Ameerika muusikaföderatsiooni üldstreigi tõttu selles riigis salvestada ei saanud, jäi tema areng svingipõhisest muusikast bebopʼini jäädvustamata, kuid põhitöö toimus Harlemis asuvas klubis nimega Mintonʼs Playhouse – seda klubi võib pidada moodsa džässi hälliks. Sving – ekraan läks mustaks – ekraan läks valgeks – bepop. Metslane oli sündinud. Temaga koos möllasid selles liinis kuulsamatest veel Dizzy Gillespie ja Theolonious Monk. Bebopʼi tüübid ei nimetanud oma muusikat bepopʼiks, vaid mõtlesid sellest lihtsalt kui uuest ja moodsast muusikast. See ei olnud tantsumuusika, sest need vastavad kiirused ja fraseerimised, mida Bird arendas, olid inimkehale vastuvõetamatud. See oli juba taevasema kulgemisega rong.

 Parker ja Gillespie moodustasid üksvahe ka duo, mida võiks pidada üheks meie aja supergruppide  eellaseks. 1947 tuli Parkeri bändi Miles Davis ning aastatel 1947–1951 salvestati Birdi põhiline materjal. Muidugi siksakitasid muusika ja Birdi vahel sõltuvused. Kord oli heroiin peal ja alkohol all, siis jälle vastupidi. Charlie oli pidevalt võlgu ning tema saksofon pandimajades. Jõukast keskklassi perest pärit Miles, kes õppis Juillardis ja kellele isa andis rikkalikku taskuraha, sai sellest rahastada ka oma sõbra heroiiniharjumust.

Bird oli otsiva vaimuga ja tundis huvi ka Euroopa nüüdismuusika vastu: kuulas Stravinskit, Šostakovitšit, Bartokit ja võttis õppust. 1949 tegi ta ka tiiru Pariisi, sest džässimehed olid seal ju oodatud – mõnedel andmetel suhtles Sartreʼiga ja uuris Stravinski partituure, teistel andmetel aga veetis kaks nädalat kohaliku bepop-patrooni, kellegi apteekri juures, kelle kodu oli otsast otsani täis kõikvõimalikke narkootilisi aineid, mida Bird siis diivanil lesides pruukis. See variant tundub tõenäolisem. Heroiin üldiselt teeb inimesed kõhnaks, Birdil oli vastupidi, tema tüsenes. Bepop-patroon tundub olevat hea termin – ütleme nii, et see oli keegi, kes võimaldas narkootikume. Elu viimane aasta oli Birdil vilets. Suri tema tütar ja ta üritas mitu korda enesetappu. Suurema osa ajast sõitis ta New Yorgi metrooga, kondas ringi ja jõi.

Elatud elu peab minema saksofoni, ütles ta.