Nädala plaat. Eurolaulu siin pole

FOTO: Erakogu

Jakob Juhkam

hh

Mortimer Snerd

Hinne: 4

Tellijale

Sellelt albumilt kuulsin esimesena «Õhtust karjamaad». Ülev ja võimas jazz-noir-pastoraal Els Himma suurepärase vokaaliga ning Ilmar Laabani briljantsete sõnadega. «Õhtune karjamaa» on pala, milletaolisi sünnib meil haruharva. Terviklik heli, hääle ja teksti sümbioos. Laaban ise armastas eksperimenteerida sõnadega, eemaldus oma vabadest struktuuridest ja jõudis sinna, kuhu väga tundlikud ja andekad luuletajad vahel jõuavad. Laaban lõi sürreaalsust kasutades sellest sõltumatut paralleelreaalsust ja see oli absoluutne meistriklass. «Õhtune karjamaa» kordab seda kõike muusikas ning on selles mõttes väga harukordne pala. See jääb kestma. Kas ka Jakob Juhkami teine sooloalbum «HH», seda näitab kõige õiglasem, karmim ja sõltumatum kriitik – aeg. Vaatame, mida plaadil siis ajale pakkuda on.

Avapala, psühhedeelsete klaveripilvede ja kummitavate analoogsüntesaatoritega vürtsitatud «Huvitav ja hirmus» on ilmselgelt kantud seitsmekümnendate instrumentaalse progerock’i vaimustusest. Ajastumärgina igati autentne, plaadi avapalana ehk mitte parim mõeldavatest. «Täringud» jääb püsima enam-vähem samasse või isegi veidi varasemasse kümnendisse, stardiplatvormiks on toasuuruste analoogsüntesaatorite kaitseala ning reisisihiks avakosmos. Siis tuleb see paljukiidetud «Õhtune karjamaa», mida võiks tegelikult veel kiita. No on see vast sügav lugu, selle mitmetasandilisus rullub vaimusilma ees sädeleva pilvena lahti.

Tagasi üles