Korralik restart!

Renate Keerdi lavastus "KOON" mängivad Katrin Pärn, Helgur Rosenthal, Janek Joost ja Piret Simson. Foto: RUUDU RAHUMARU

Renate Keerdi lavastused on kriitikule ebamugav väljakutse. Kuidas sa kirjutad teosest, milles puudub narratiiv, pole ka suuremat teksti, millest kinni hakata, kuid mis ometi väljendab nii palju olulist – seda läbi detailideni lihvitud füüsilise liikumise, olemata sealjuures siiski tantsulavastus. Väga keeruline. Ausalt ka, ma arvan, et järgmine kord ostan lihtsalt pileti, selle asemel, et lubada pärast midagi kirjutada. Vaatamata jätmine ei tule muidugi kõne allagi. Ühesõnaga, kallis vaataja, kui lähed vaatama Renate Keerdi uuslavastust «KOON», siis sa naerad ennast puruks, tegelikult ka. See toob kaasa tohutu vabanemise ja kergenduse, lõputu äratundmisrõõmu ja hingelise puhastumise. Tõused täiesti uutesse kõrgustesse.

Aga pärast, kui oled naerupisarad silmist pühkinud ja lähed koju oma argielu juurde, hakkab nähtu sind kummitama. Ja hoopis tõsisemates toonides. Pead elu üle järele mõtlema. Kokkuvõtlikult võiks lavastuse kohta öelda tuntud raamatupoodniku Bernard Blacki sõnadega: «See on väga hea! Sa naerad, sa nutad, see muudab su elu!»

Lavastaja Renate Keerd on varem vaatajate südamed võitnud oma füüsilise teatri trupiga Kompanii Nii, mille ühiskonnakriitilis-akrobaatilised lavastused on ka tunnustusi pälvinud. Seekord astub Keerdi käe all lavale Tartu Uue Teatri draamatrupp koosseisus Katrin Pärn, Helgur Rosenthal, Janek Joost ning Piret Simson. Füüsilisele teatrikeelele lisandub tekst. Neid kahte meediumit kombineerides valmib lavateos, mis on Keerdi senistest julgelt terviklikem ja kõnekaim. Tugeva struktuuri ja läbiva temaatikaga, nõtke ja mänguline, argine ja ühtaegu igavikuline lavastus.

«KOON» on argine, süsteemne, koguni pedantne, kindlat koemustrit järgiv liikumine. Vardalt maha libisemine ei tule kõne allagi, püsi ikka edasi rivis! Ole oma kohal, täida oma rolli – aeg-ajalt küll kaotatakse mõni silmus, heidetakse kasutuna kõrvale. See on inimese argipäev. Lõputu rassimine jalgrattal, millel kett maas, hing paelaga kaelas, ilma kunagi kuhugi jõudmata. See on väga lihtne, ei, see on väga keeruline ülesanne. Taustaks kudumisõpetaja Tiina Meeri kuivad, kiledad, näägutavad juhtnöörid ja valitud muusika.

Kui Keerdi varasemad füüsilise teatri lavastused «PURE MIND» ja «Põletatud väljade hurmaa» on inimkeha kujutamisele lähenenud pigem ilusa ja erootilise seksuaalsuse aspektist, siis «KOON» toob lavale peale muu ka terava soorollide kriitika ja keha ekspluatatsiooni.

Surve all on ühtaegu nii mehed kui ka naised. Mees peab, endal kolmkümmend lipsu korraga kaela poomas, siiski uhke kukena ringi jalutama ja esinema. Mees jääb üksinda, iseendaga puntras lavale rabelema, kelleltki abi ootamata ja lootmata, endale lõputult korrutades, et kõik saab korda, jah, kohe-kohe, hästi, väga hästi – kohe tulen ma sellest välja, tõusen uuesti jalule, ja nõnda edasi üha uutesse sõlmedesse ja silmustesse takerdudes.

Naisi tõstetakse laval ringi nagu nukke, neid käsutatakse võtma erinevaid seksuaalseid poose, mehed vaatavad seda häbitult ning ergutavad neid sealjuures nagu sportlasi. Naiste näod on tardunud, elutud ja tuimad.

Pornograafia polegi nii tore, kui sellest anonüümsus kaob – kui kehad muutuvad inimesteks, kui mehed vaatavad ka naise nägu, tema silmi ja pilku. Ebamugavad ja kohmetuks tegevad hetked, kuid siiski nii vajalikud.

Ometi jääb valitsevaks ja võidutsevaks tooniks kergus ja armastus. Seda leidub isegi hallides argistes hommikutes, mis algavad esimesest hetkest peale tülpimuse ja tüdimusega, seda leidub abielupaaride kiretutes ühetes, mida saadavad vestlused prügi sorteerimisest ja poeskäikudest, nääklustes ja norimistes, mis muutuvad tasapisi flirdiks.

See on lõpututes keerlemistes-pöörlemistes, mängus ja tantsus, puudutustes ja embustes, kohalolus ja hetkeolus, naerus ja unustuses. Sellest kõigest moodustubki elu kudum, lõputu muster, mida sa muudkui kood, kood, kood ja järele jätta ei saa. Vahepeal on küll tunne, et paneks vardad käest ja läheks ära. Aga tegelikult me seda muidugi ei tee. Sest kõik on selleks siiski liiga ilus. Puhas poeesia.

Esietenduselt lahkujate hulgas kordus kajana sõna «katarsis» – iidvana teatrimõiste, millega tähistatakse tragöödiaetenduse mõjul vaatajas toimuvat hingelist puhastumist ja õilistumist. Et vaatad pealt teiste kannatusi, elad neid iseeneses läbi ja tunned südamest kaasa ning tuled puhtama ja parema inimesena tagasi. Korralik torusiil ühesõnaga.

Renate Keerd saavutas publikus katarsiseefekti aga peamiselt naeru, lõputu äratundmise ja tabava, ent samas leebe iroonia kaudu. Jagub ka valusaid ja ebamugavaid hetki, kuid need kõik sunnivad vaid vaatajat pilgu veel sügavamalt peeglisse vajutama, et näha iseennast illustreerituna ka inetutes episoodides.

Üldiselt ma arvan, et riiklikule tervishoiusüsteemile tuleks kasuks, kui psühholoogid ja perearstid hakkaksid talvise kaamose ja argiängi raviks antidepressantide asemel Renate Keerdi etendusi välja kirjutama. Haigekassa võiks piletid kompenseerida. Tuleks tõhusam ja odavam ning ühest Renate-doosist jätkub kohe heaks tükiks ajaks. 

ARVUSTUS

«KOON»

Autor, lavastaja, kunstnik, valgus- ja muusikaline kujundaja: Renate Keerd

Laval: Katrin Pärn, Piret Simson, Janek Joost, Helgur Rosenthal

Esietendus 10. märtsil Tartu Uues Teatris