Surve all on ühtaegu nii mehed kui ka naised. Mees peab, endal kolmkümmend lipsu korraga kaela poomas, siiski uhke kukena ringi jalutama ja esinema. Mees jääb üksinda, iseendaga puntras lavale rabelema, kelleltki abi ootamata ja lootmata, endale lõputult korrutades, et kõik saab korda, jah, kohe-kohe, hästi, väga hästi – kohe tulen ma sellest välja, tõusen uuesti jalule, ja nõnda edasi üha uutesse sõlmedesse ja silmustesse takerdudes.
Naisi tõstetakse laval ringi nagu nukke, neid käsutatakse võtma erinevaid seksuaalseid poose, mehed vaatavad seda häbitult ning ergutavad neid sealjuures nagu sportlasi. Naiste näod on tardunud, elutud ja tuimad.
Pornograafia polegi nii tore, kui sellest anonüümsus kaob – kui kehad muutuvad inimesteks, kui mehed vaatavad ka naise nägu, tema silmi ja pilku. Ebamugavad ja kohmetuks tegevad hetked, kuid siiski nii vajalikud.
Ometi jääb valitsevaks ja võidutsevaks tooniks kergus ja armastus. Seda leidub isegi hallides argistes hommikutes, mis algavad esimesest hetkest peale tülpimuse ja tüdimusega, seda leidub abielupaaride kiretutes ühetes, mida saadavad vestlused prügi sorteerimisest ja poeskäikudest, nääklustes ja norimistes, mis muutuvad tasapisi flirdiks.
See on lõpututes keerlemistes-pöörlemistes, mängus ja tantsus, puudutustes ja embustes, kohalolus ja hetkeolus, naerus ja unustuses. Sellest kõigest moodustubki elu kudum, lõputu muster, mida sa muudkui kood, kood, kood ja järele jätta ei saa. Vahepeal on küll tunne, et paneks vardad käest ja läheks ära. Aga tegelikult me seda muidugi ei tee. Sest kõik on selleks siiski liiga ilus. Puhas poeesia.
