Miks on Oleg Pissarenko eriline?

, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oleg Pissarenko.
Oleg Pissarenko. Foto: Liis Treimann / Postimees

Neljapäeva, 17. märtsil annab Oleg Pissarenko oma senise karjääri suurima kontserdi. Kontserdi eel mõtiskleb Vello Vikerkaar, miks peaks neljapäeval kindlasti minema Nordea Kontserdimajja. 

Midagi päriselt

Kui 1987. aasta kevadel Pat Metheny’i album «Still Life Talking» ilmus, õppisin ärijuhtimise magistrantuuris. Vahel läks õppetöö sujuvalt üle teatava ravimtaime suitsetamiseks. Taime nime jätan targu välja ütlemata, kuna pelgalt selle sõna nimetamine näib täna suures osas Eesti ühiskonnas halvavat hirmu tekitavat.

Meil oli kombeks lasta uutele sõpradele selle plaadi kolmandat lugu, et siis selle pealkirja ära arvata. Polnud vaja muusikas kuigi erudeeritud olla, sest pea igaüks võis tunda ja tunnetada, millest lugu rääkis.

Enamik suutis juba loo pealkirja vähemalt laias laastus esimeste sekundite jooksul enam vähem ära arvata. (Metheny fännid teavad, millisest loost jutt käib -  see oli Last Train Home  ehk „Viimane rong koju“.)

Oleg Pissarenko Bändi plaadi Point esimese loo «Klaar hommik» kuulamine viis mind mõtetes otseteed Pat Metheny’ni. Ja mitte pelgalt sellepärast, et Pissarenkot on Methenyga võrreldud, vaid et ka seda lugu kuulates polnud mul vaja pealkirja teadmiseks plaadiümbrist vaadata. Minu jaoks oli selle loo teema ja olemus seda kuulates sama selge kui «Viimases rongis koju».

Olen kirjutanud mõned ooperilibretod, kuid muusikast ei tea ma suurt midagi. Kord palus Le Monde’i ajakirjanik ühe mu uue ooperi proovis, et näitaksin kus me parasjagu partituuris oleme. Kui ma õigele taktile osutasin, oli ta üllatunud, et oskan nooti lugeda. Ma ei hakanud tema illusiooni rikkuma ning jätsin targu ütlemata, et mind aitas õiget kohta tabada mu enda libreto, mida solist parajasti esitas. (Mänguteoreetikud arvavad, et taoliste jumalike kokkusattumuste enda arvele kirjutamine on ohtlik, kuid tühja sellest.)

Kuna mul muusikalist kuulmist pole ning kuna ma muusikast eriti midagi ei taipa, siis kuulan seda vist kuidagi teisiti. Samas, vaatamata sellele, et ma kirjanikuna näen ja tajun mõnd kirjatükki lugedes selle struktuuri tavalugejast erinevalt, otsin ma ka sealt mingit tunnetuslikku, mind üdini liigutavat kogemust. Mida tõelist. Ja Oleg Pissarenko muusikas olen ma selle tõelise leidnud. (Ilmselt pole kokkusattumus, et üks Olegi lugudest kannab pealkirja «Tõelisus».)

Ameerika kirjanik John Jeremiah Sullivan on öelnud, et kristlikku rokki mängivatel muusikutel puudub nüansitundlikkus ning väidab, et nimetatud stiil on nii end seeläbi ainsana iseenda keskpäraseks paroodiaks muutnud. Ainsana? Kas tõesti pole Sullivan kordagi Eurovisiooni näinud?

Me elame Donald Trump’i ajastul, kus liiga paljud artistid püüdlevad vaid selle poole, et «viraalseks muutuda». Selle tulemusena on kõik kohad täis sarnase stambiga rütme, pinnapealseid laulusõnu ning kümneid telesaateid, kus inimesed omavahel võistlevad teistest kauem eetris püsimise nimel. Tele-inimesed on neile saadetele pasliku nime leidnud  - reality show. Eesti keeles võiks ironiseerivalt öelda, et tegu on tõelisuse etendamisega. Üks mu reality-TV produtsendist Hollywoodi sõber armastab tabavalt öelda, televisioonis on kõik võlts ja näiline.

Järjest hüplikumaks muutuva tähelepanu ajastul pole midagi tõelisemat kui elus esitus. See on kuuesekundilise Vine’i ja 140 tähelise Twitteri otsene vastand. Me vajame elusat ja vajame tõelist. Ja Olegi kontserdil saad sa mõlemat.

Ja kui ma esimeses reas toda ravimtaime suitsetades peaksin mõne laulu nime kõva häälega välja ütlema, siis palun ärge pahandage. Tõenäoliselt on tegu sellesama tunnetusliku, mind üdini liigutava reaktsiooniga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles