Lahingjõuvankrite aegu

Nikolai Reek «Sõjateaduslik testament»

FOTO: Raamat

Kui muidu ollakse ees- ja järelsõnadest ikka vaimustuses, siis siin sinane natuke rikub head mõtet. Võibolla pidanuks selle jätma järelsõnaks... Reegi lühikeses eluloos antakse, nagu peabki, ka kaasaegsete hinnanguid. Millest mõnede järgi oli ta mõnevõrra chateau general.

See on Esimese ilmasõja aegu leiutatud väljend. Nimelt olid paljud kindralid veendunud, et nende väärikust alandab peatuda kuskil mujal kui lossis, olgugi see kaugel kõigist teedest, sõjakärast niikuinii. Keegi märkis irooniliselt, et John French leidis endale chateau 40 kilomeetrit oma vägedest eemal, kui Wellington ja Marlborough magasid suvalises kõrtsis või kasvõi palja maa peal.

Ehk siis kaasaegset mälestuste järgi olnud Reegi majutamine paras nuhtlus olnud. Küll polnud see kindralihärrale hea, küll too. Pugemist hinnanud ka tavapärase ülemuse kombel. No olgu, kuis oli, vähesed teadmised Reegist räägivad, et 1939 oli tema olnud kindel venelastele vastuhakkamise meelt mees. Kuigi sünnilt ise venelane. Mis te imestate? Suur Jüri Järvet oli ka venelane, muide.

Kui palju siin nüüd sõjateadust on, võiksid otsustada härrad ohvitserid ja tõsised sõjaajaloolased. Mõnedki artiklid ehk loengutekstid on vist enamvähem omaaegsete määrustike ümberjutustus. Kus huvi pakub enam keelekasutus kui jutt ise. Kas pole kaunis sõna «lahingjõuvanker» või «tänk»? Niimoodi on see 1921 kirjutatud jutus, 15 aastat hiljem on juba pilt ja eesti keel klaarunud, ära reeglistunud. Ja muidugi on huvitav, kuidas pea sada aastat tagasi, ilmasõda ja Vabadussõda selja taga, mõeldi, milline järgmine sõda võiks välja näha. Kindral Reegi kiituseks võib nentida, ta ütleb ausalt, et ega ette tea. Vana nali: kindralid sõdivad seda sõda, milles nad ise leitnandid olid. Selles osas saab nautida keelt ja mõttemaailma. Ajalugu, mis on mõistagi teadus.

Huvitavam osa on, kus kindral arutleb juhtimise, ohvitseride ettevalmistuse ja eesti sõjateaduse üle. Edevus lööb kaheldamatult välja, natuke viidet Napoleonile, Friedrichile ja siis endale, et kuis ikka mina korraldasin Võnnu lahingus. Eks ju alampolkovnik Reek tõepoolest korraldas ja ega edevus pole mingi väga suur patt. Keegi pole sest puhas.

Juhtimise osa on kindlasti rohkem väärt kui need «kuue kuuga tippjuhiks» raamatud ja kursused, mida portselanhammastega nukud teile plakatitel pakuvad. Kõvasti läbi mõeldud, kindlasti ka kogetud. Kuidas alluvat peab austama, sest on olemas trots ja sellest tekkiv kättemaksuhimu. Alluva austus tuleb välja teenida, et mõisa köit ei lohistataks. Palsam hingele – kindral ei pea koosolekuid juhtimisel hädatarvilikuks!

Ohvitseride ettevalmistuses võtab kindral eeskujuks von Seeckti mõtted. Kes näljapajukile pandud Reichswehr'is ometi suutis Saksa armee järjepidevuse alal hoida ning vähese arvu suurema kvaliteediga tasa tegi. Päris põnev mõelda, kuidas iga mees tuleb välja õpetada nii, et ta suudaks enda omast kaks taset kõrgemat posti pidada. Soldat osaku rühma juhtida, kapten rügementi, õppida, õppida, õppida.

Ehk üsna värske kraam, kuigi ammu kirjutatud. Arvata, et praegugi muretsevad ettenägelikumad härrad ohvitserid eesti sõjateaduse pärast. Feministlike kaitseuuringute ja lameda propagandaga on meil kõik tasemel ja korras, aga kuidas päris asjaga, vaat, ega teagi. Kindral arvas, et asi, nagu ikka on rahas. Palja innu peal ikka kuigi kaua sõjateadusega ei tegele. Äri sellega ka ei tee, sest huvilisi on ka kõige suuremal maal vähevõitu. Võibolla üsna tuttav jutt.

Lõpuks esitatakse Eesti kaitseväes Napoleoni hüüdnime saanud Reegi ülevaade tähetunnist, Võnnu lahingust. Nagu öeldud, edev jutt natuke, aga oli ikka põhjust ka.

Kokkuvõtteks: loodetavasti leiab lugejaid. Külgi mööda maha ei jookse, ei soldafoonil ega militaarpuudulikkuse kompleksis vaevleval tsivilistinärul.

FOTO: Raamat

ARVUSTUS

Nikolai Reek «Sõjateaduslik testament»

Koostanud Andres Seene

Ilmamaa

530 lk.

Tagasi üles