Mõistatuslik Moldaavia juut, kes hakkas eestlaseks

Boris Buracinschi «Oh see Eesti kergemeelsus»

FOTO: Raamat

Nädalapäevad tagasi pidin ühe sõbraga kohvikus trehvama. Sõbraga koos saabus veel kolm sõpra. Kotist rahakotti välja õngitsedes jäi pihku ka Boris Buracinschi äsjailmunud raamat «Oh see Eesti kergemeelsus», mille kavatsesin ühele kenale inimesele kinkida.

Lasin raamatu laudkonnas ringi käia ja kõik sirvisid huviga, juhuslikult lahtilöödud lehekülgedelt loeti ette valitud lõike ning pugistati naerda. Üks sõpradest oli ka kadunud Borisi sõber ja lunis selle raamatu endale, ütles, et peab selle saama. Mangus ja mangus, kuni saigi.

Juku-Kalle Raid, ka Borisi sõber, meenutab eessõnas: «Spetsiaalset esiletõstmist väärib muidugi Buracinschi oskus ümber käia inimeste vestlustega, kas pealtkuuldud või väljamõeldud, aga ikka igapäevase dialoogiga, mis kätkeb endas rohkem sõnadevahelist kui sõnalist ruumi. /.../

Sügiseti, septembri alguses, on Borisil kombeks korraldada koos sõpradega «halva veini päev», mis tähendab, et Tallinna kaubandusvõrgust otsitakse üles kõige kehvem rüübe, mis võimalik, ning siirdutakse seda Toompea vaateplatvormile mekkima.

Boris vaatab Balti jaama ja õhkab: «Jaa! Rongid sõidavad!» «Mis siis?» küsivad teised. «Kuidas nii,» imestab Boris, «rongid sõidavad – järelikult vabariik töötab!»»

Kuna Buracinschi (1964–2010) oli laiemale avalikkusele tundmatu, siis paar sõna ka tema isikust. Ta sündis Kišinjovis, oli moldaavia-juudi päritolu, elas viimased 20 aastat oma elust Eestis, abiellus eestlannaga, õpetas Tartu Ülikoolis rumeenia keelt, 1999. aastast töötas Eesti Rahvusraamatukogus, tegi kaastööd raadiole Vaba Euroopa ja avaldas artikleid eesti ajakirjanduses.

Kogumik nendest artiklitest koosnebki. Juku-Kalle Raid märgib, et Borisi raamatut ei pane kindlasti käest need inimesed, kes oskavad hinnata Sergei Dovlatovi, Isaak Babeli või Kurt Vonneguti loomingut. «Borisi tekstid on kordumatud, neist kumab nii nõukogude absurdi, väikest ühiskonnanarritamist kui ka korralikku irooniat, mida raamistab omakorda vahe intellektuaalsus.» Omalt poolt lisaksin, et mulle tundusid mitmed tema tekstid kantud melanhoolsest optimismist, lisaks on tunda, et autor on väga hästi olnud kursis tollal poliitikamaailmas toimuvaga – paljud lood avavad 1990. aastatel toimunud sündmusi –, samuti olid minu jaoks hämmastavad tema teadmised Venemaa ajaloost.

Tsiteerin: «Aastal 1902 kirjutas Vladimir Uljanov raamatu «Mis teha?». Vassili Vassiljevitš Rozanov vastas talle: «Mida teha? Suvel moosi keeta, talvel juua teed moosiga. Vaat mida tuleb teha.»»

Tore raamat, lihtsalt loetav, arusaadav ja on kahju, kui läbi saab. Kuid veel rohkem on kahju, et Boris nõnda vara meie seast lahkus. Rahumäel juudi kalmistul on tema hauakivil kiri: «Tassike teed kirjamehe terviseks.»

FOTO: Raamat

ARVUSTUS

Boris Buracinschi  «Oh see Eesti kergemeelsus»

Tõlkijad Jana Porila, Maris Jõks, Juku-Kalle Raid

Ema ja Isa OÜ, 2016. 312 lk

Tagasi üles