Kumus avatakse esinduslik näitus hüperrealismi ajaloost

Richard Estes- Telefoniputkad (1968)

FOTO: Repro

Hüperrealism matkib fotokujutist ja vahendab virtuaalreaalsuse kujundatud maailmapilti. Mastaapne rahvusvaheline näitus esitleb hüperrealismi ajalugu 1960. aastatest tänapäevani. Näitusel on Chuck Close’i, Richard Estesi jpt teosed.

1960. aastate lõpul otsisid fotorealistid oma isiklikku, iseseisvat kunstilist väljundit, luues realistlikke kujutisi igapäevastest objektidest ja argiolustikust. Fotograafia pakkus kunstnikele võimaluse dokumenteerida maailma objektiivselt ja distantseerida end ülejäänud kunstiliikumistele omasest subjektiivsusest. Fotorealism järgis suunda, mille olid rajanud popkunstnikud, keda eelkõige huvitas argielu, tarbijakultuuri, massimeedia ja reklaamimaailma objektiivne kujutamine. Peamised motiivid varieerusid auto kaitseraudade lähivaadetest, läikivatest värvipindadest, kirevatest leludest, säravatest mänguautomaatidest ja kõikvõimalikes toonides maiustustest söögikohtade interjööride ja Ameerika linnaelu stseenideni, neoonreklaamidest ja urbanistlikest maastikest hiigelsuurte portreedeni.

Fotorealistliku maali loomine on töömahukas protsess. Fotod projitseeritakse lõuendile ja välja tuuakse pisimgi detail. Kasutades arvutul hulgal šabloone ja värvipihusteid maalitakse fotost värvikirev suurendatud reproduktsioon. Realistlikud maalid, mis kujutasid tavalisi argiseid stseene ja üleloomulikus suuruses tarbekaupu, vastandusid traditsioonilistele formaatidele. Need, fotodel põhinevad kujutised, mis kanti lõuendile alusjoonestiku või diapositiiviaparaadi abil, äratasid kohe suurt tähelepanu.

Üllatusmoment, mille fotorealistlik maal vaatajas tekitab, pole fotorealismi ainus tunnusjoon. Maalid peegeldavad ühtlasi kunstniku visuaalset maailmataju ja ergutavad vaataja kujutlusvõimet. Fotorealismi kunstnike kolme põlvkonna jooksul kasvas see mõju käsikäes fototehnika arenguga samm-sammult veelgi.

Näitus avatakse 17. märtsil ja jääb avatuks 12. juunini

Tagasi üles