/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2016/03/17/5169959t1h57ec.png)
Låpsley
Long Way Home
XL Records
Hinne: 4
Vaat kus Låpsley
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nende tulevikulootustega kipub olema sedasi, et ootamine ei tasu ennast kahjuks enamasti ära, üks-kaks head pala teinud värske artist ei suuda kõrgele aetud ootusi kogu plaadi mahus täita. 19-aastane Holly Lapsley Fletcher on ses mõttes erand. Tema debüüt ei peta lootusi ja ootusi ning on ka tervikuna sama nauditav, kui olid tema esimesed singlid, 17-aastasena magamistoas salvestatud, minimalistlik, soe ja südamlik elektrooniline ballaad «Station» või sellele järgnenud harmooniline ja dünaamiline «Painter». Mõlemad on ka siin albumil, kuid veidi-veidi modifitseeritud versioonis.
Kuna leibel on ühine, siis võib tekkida õigustatud küsimus, ega XL ei valmista ette uut Adelet. Paralleele võiks ju tõesti tõmmata: vägeva vokaaliga, kuid mingis mõttes kaitsetu blondiin, ehmunud hirvekese pilk, sassis suhted, alustab verinoorelt, laulab oma eheda versiooniga soulist kriitikud kummuli ja publiku silda. Okei, midagi on ühist tõesti. Kuid Låpsley näib olevat liialt iseteadev ja anderikas selleks, et olla kellegi kloon. Igal juhul on tema 80ndatele iseloomulikest trummimasinatest saadetud debüüt väga muljetavaldav, seda enam, et see on alles tema loodetavasti pika ja ilusa tee esimene uhke verstapost.