Kes parajasti ei rooma, püsib vagusi

Enn Nõu «Saaremaa eleegia» Foto: Raamat

Rootsi pagulaseestlaseks sunnitud loojate teostest vaatab alati vastu suur igatsus, mis sai toitu aastakümneid vabas ühiskonnas elamisest. Nii on ka Enn Nõu nüüd kirjutanud «Saaremaa eleegia», mille mõlemal kaanel on Helga Nõu maal «Lääne-Eesti rand» (1988). Taies kujutab koduranda, mille lainete juurde võib kohalik inimene alati tulla oma mure, isegi silmaveega. Maalil on kutse millegi väga turvalise juurde, millest kaugel võõrsil elades kogu aeg puudu jäi.

Edasi selgub, et raamat ei ole mitte mingi eleegia. Jutt on raskest ajast, mil üllatunud inimene aeti keset ööd raudse käega üles, loeti talle ette (raamatus ohtralt ära toodud) paragrahvid Nõukogude-vastase tegevuse kohta, ta lahutati naistest ja lastest ning viidi Siberi tagala-hiigellinna närusesse orjusse, seejärel tapale nagu mullikat. Uurijad otsivad tema tegevusest aktsioone töörahva ja veel kraad kangemalt, nõukogude inimeste vastu. Õnnetu tapaleviidu aga kinnitab veendunult, et oli põllumees, et Kaitseliit, kuhu ta kuulus, oli omasuguste põllumeeste kaitseks. «Poliitiline tegevus,» laseb ülekuulajast nooremleitnant ülekuulamisprotokolli kirjutada ja lööb talle siis säärekondi pihta.

Need pole sugugi inimese strateegilised kohad, kuhu ohvitser lööb, kuid ta oskab tekitada teadvusekaotuseni viivat valu. Ülekuulatava nimi on Aksel Naiu, ta on elanud illegaalselt Karu nime all. Kuid suure valu tõttu kirjutab ta protokollile alla «Päru». Aksel hukatakse Sverdlovski oblastis, kus eestlasi pandi surema Sosvasse, ja autori sisehääl kinnitab, et ei ole teada, kuhu visatakse laibad, kust otsida hauda. See on siiski teada: Sevurallagis tapeti kõik ohvrid vangla hiigelsuurel territooriumil. Praegu on sel alal uuselamurajoon: seal elavad süütud isikud, kel ei ole õrna aimugi, et kõnnivad kellegi kontidel. Naiivsus kriipsutab karmi mineviku läbi.