Surematu Benno Hanseni stiilne visiit

Lavastus «Mojens!» püsib suuresti Priit Volmeri sarmil ja stiilsusel Foto: Teet Malsroos

Uuslavastusega «Mojens!» tähistab Variuse teater ooperilaulja, legendi mõõtu bassi Benno Hanseni 125. sünniaastapäeva. Heidi Sarapuu autorilavastus teatri- ja muusikamuuseumis sarnaneb mudelilt samas paigas mängitud «Laborant Viidinguga»: mõlema lavaloo peategelased sisenevad muuseumi argireaalsusse otsekui oma suveräänsest aegruumist.

Või oleks õigem öelda – ajatusest, igavikust? Benno Hanseni ilmumisel on kontrast ümbrusega ere, see peegeldub leidlikult väikese mänguruumi lakoonilises sisustuses (kunstnikud Mare Kõrtsini ja Karmo Mende). Benno pöörab kõledad tühjad vitriinid teisipidi ja need muunduvad sinivalgete õitega poodiumiteks, millest ooperiaariate ajal saavad lendlevad muinasjutulised kulissid kui oaasid kõrbes.

Benno Hanseni, kodanikunimega Bernhard Hansoni surma-aasta oli 1952. Võimalik, et näidendi tegevus toimubki üsna vahetult tema siit ilmast lahkumise eel, mil Stalini surmani jäänud veel aastake. Aga aeg ei peagi olema ülemäära konkreetne. Kindel on vaid see, et härra Hansen oma kõvakübara ja hõbenupuga kõndimiskepiga ei kuulu ega sulandu teda ümbritsevate seltsimeeste sekka, tema elunäitelava ei varjuta määrdinud lume karva eesriided.