Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2015/12/11/4790289t1h9ac6.jpg)
Kui Viljandi Kultuurikolledži näitekunsti eriala lõpetanud, õpetaja, ajakirjaniku ja raamatuillustraatorina töötanud ning praegugi Viljandimaal õpetajaametit pidava Katrin Johansoni debüütromaan «Läbikäidavad toad» oleks aegsalt kultuurkapitali kirjandusžüriile silma hakanud, siis minu meelest oleks see võinud vabalt konkureerida teise debütandi Kaur Riismaa kahe romaaniga, ja miks mitte isegi Viljandist endast sürrealistliku düstoopia kirjutanud Paavo Matsini «Gogoli diskoga».
Sest tegemist pole narratiivsete trikkidega või kuidagi teistmoodi lugejat provotseeriva proosateosega, vaid ausa – nii tahaksin nimetada aina harvemaks jäävat (süva)psühholoogilist romaani – jutustusega eestlaste elusaatustest 20. sajandil. See on meie oma, kõige lähem lugu, mis vajab aina uusi järel- ja ümberjutustusi. Et seda hinnata osatakse, näitab Jan Kausi romaani «Ma olen elus» (2014) edukas käekäik lugemisväljal.