Romaan inimsuhete ja saatuste puslest

Katrin Johanson luges salongiõhtul katkendeid oma esikteosest.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kui Viljandi Kultuurikolledži näitekunsti eriala lõpetanud, õpetaja, ajakirjaniku ja  raamatuillustraatorina töötanud ning praegugi Viljandimaal õpetajaametit pidava Katrin Johansoni debüütromaan «Läbikäidavad toad» oleks aegsalt kultuurkapitali kirjandusžüriile silma hakanud, siis minu meelest oleks see võinud vabalt konkureerida teise debütandi Kaur Riismaa kahe romaaniga, ja miks mitte isegi Viljandist endast sürrealistliku düstoopia kirjutanud Paavo Matsini «Gogoli diskoga».

Tellijale

Sest tegemist pole narratiivsete trikkidega või kuidagi teistmoodi lugejat provotseeriva proosateosega, vaid ausa – nii tahaksin nimetada aina harvemaks jäävat (süva)psühholoogilist romaani – jutustusega eestlaste elusaatustest 20. sajandil. See on meie oma, kõige lähem lugu, mis vajab aina uusi järel- ja ümberjutustusi. Et seda hinnata osatakse, näitab Jan Kausi romaani «Ma olen elus» (2014) edukas käekäik lugemisväljal.

Küllap võime leida Johansoni romaanis kujutatud tegelaste, Ado Verrese ning kaksikõdede Elsi (Emma Elisabeth Steini) ja Ada, nende abikaasade ning laste saatustele sarnaseid lugusid «Eesti elulugudest», ent siin on need ilmsiks tehtud n-ö pärimuslikult, samasse sugulasringi kuuluva järeltulija, lapselapselaste põlvkonna esindaja, ilmselt autori protagonistiks oleva Ege Laanepi osaduse kaudu. Osadus tähendab siin kahesugust meediumi. Ege läheb algul ajakirjanikuna intervjueerima vastuoluliseks legendiks saanud 93-aastast Ado Verrest, keda möödaminnes oli maininud Ege vaartädi Els.

Tagasi üles